Oioi.. nii palju tahaks rääkida jälle. Mitu emotsiooni ja mõtet on paari päeva jooksul kehast läbi jooksnud. Aga ei oska kuskilt alustada ja kuklas kummitab mõte, et keda üldse huvitabki... Ehk siis haage minu eelmisele sissekandele.
Sellest hoolimata olen taaskord inimestest inspireerunud. See on nii hea tunne, kui istud bussis, aknapoolsel istmel, kuulad oma lemmikmuusikat ja head ideed voolavad pähe nagu kuum dušš pärast sportimist. Oi kui hea.. Parem kui jalgpall, igatahes.
Nüüd on mul peas mõte olemas. Seeme on külvatud. Nüüd tuleb otsida tuult, vihma ja päikest, mis aitaksid taimel idaneda. Või siis mädaneda, kui on sitt seeme. Aga ma usun, et ei ole. Mu süda ütleb, et ei ole. Ja need inimesed, keda kahe päeva jooksul kohtasin, nemad inspireerisid. Lahe.
Krt, jube igav sissekanne. Minge lugege siis Susanit. Tema on selline trendikas ja ilus, kes suhtleb õigete inimestega, et piisavalt nähtav olla, aga tänu heale kirjaoskusele oskab luua piisavalt müstifikatsiooni enda ümber.
Kuulan hoopis Roisinit. Dear Miami ja Scarlet ribbon. 10:59 0 comments
