See rääkis täna hommikul sellest, kuidas blogipõllundus on viimasel ajal lahjaks jäänud. Nõustun 101 protsenti. Ta kirjutab: "Kadunud on need ajad, kus blogisid oli huvitav lugeda. Valdav enamus blogisid on sellised, et heidad pilgu peale, ütled “Ahah!” ja 5 sekundit hiljem oled unustanud, et sa seda üldse vaatasid. Ma mäletan, et 2-3 aastat tagasi oli ligi kümme blogi, mille sissekandeid ma lausa haiglase ja ahne ootusärevusega ootasin."
Tobe on see, et mina ise olen ka muutunud selliseks blogijaks, kellel pole mitte midagi öelda. Ei saa ju olla, et kõik on öeldud, aga enam ei tihka. Ma olen endas minetanud (või vähemalt püüdlen selle poole) vingumise/virisemine/halamise. Unistan küll, aga need on nii salajased, et ei julge isegi unistada. Kardan, et äkki unistan nad liiga ära. Ja no see everyday elu, see tuleb ja läheb. Hommikul ärkad ja elu läheb edasi. Mis sellest ikka nii väga rääkida.
Aga äkki siin ongi kala? Et hommikul küll ärkad, aga enam ei märka, ehkki vanast harjumusest tundub, et märkan. Märkan mida? Detaile näiteks. Elu enda ümber. Pisiasju, mis on väärt märkamist ja äramärkimist. Aga millegipärast ma ei tee seda enam. Kuidagi olen jõudnud sellisesse heaolupunkti, kus naudingut enam ei ole. Ma ei naudi enam toitu, und ega seksi nii palju kui varem. Üks hetk ei ole enam nii hinnaline, kui varem. Mul ei ole vahet, kas ma olen Tallinnas või mere ääres metsade vahel, hing on sama rahutu ja rumal igal pool. Kui "kriisi" hiinakeelne hieroglüüf lahti seletada, siis pidada see tähendama kahte mõtet - "oht" ja "võimalus". Vanad hiinlased ei saanud ju eksida, eksole. Järelikult igasugune kriis nii minus kui maailmas on väljakutse arenguks, you bet. Mida teha aga siis, kui kriisi ei tule ega tule. Kui kõik on okei ja olemas. Armastust saab ja kõht on ka täis. Tervis on korras ja ilmad on päris okeid. Mida ma siis teen, et paremaks saada?
Või on tegemist järjekordse pseudoprobleemiga, et oma "lugejatele" mitte pettumust valmistada? 10:35 2 comments
