Vaikus koolimajas. Justnagu Mats Traat kirjutas oma "Ingeris", sest maailma kõige vaiksem koht on koolimaja suvevaheajal. Praegu on mul õnn sellist vaikust nautida. Seesama tunne, mis on pärast tugevat vihma, kui piiskade raskuse all longu vajunud rohulibled ja lilleõied tasakesi pead tõstma hakkavad. Klassiruumid on tühjad, pooled aknad pimedad, sest nende tubade omanikud ei kavatse veel niipea tagasi tulla. Kui ma meenutan sügist ja talve, mis olid, siis mitte mingil juhul ei tahaks ma praegu enda ümber sellist saginat ja taustamüra. Liiga palju koosolekuid, mis ei vii kuhugi, veel rohkem tähtaegu ja kohustusi.
Praegu on see koht, kus minu tulevik on minu enda käes. Kas ma võtan vastu otsuse ja elada sellist elu, mis mulle meeldiks ja milleks ma võimeline olen või viskan pilgu maha ja teesklen, et kellegi teise unistusi realiseerida on ka täitsa tore?
Aga nagu keskpärasele inimesele kombeks, ignoreerin ma murettekitavaid teemasid ja keskendun sellele heale, mis praegu käega katsutav on. Niisiis unistan ma umbes iga 15 minuti tagant oma suvepuhkusest, kujutan ennast ette lennujaamas ja liivarannas, tagasi Eestis, varbad murul ja raamat nina ees. Ja kõige selle kõrvalt püüan päeva õhtusse saata, et puhkus juba varem saabuks ja ma saaks selle koolimaja veel vaiksemaks teha. Minu enda kontsaklõbina võrra. 12:41 0 comments
