Ma lõikasin küüned täitsa maha ja värvisin tumeroosaks. Ja täna aitasin ühel paksul onul citymarketis naisele huulepulka valida. Õigemini - ma eeldan, et see oli naisele. Mine sa nüüd tea.. Üldsegi mulle meeldib see, et vanemaid ei ole, sest need igapäevased poeskäigud on täitsa toredad. Isegi, kui ei saa kõike osta, mida hing ihkaks. Kui on leib ja piim, siis mahub ka üks küünelakk ja lõhnaküünal, eksole? Oma suure tühja käruga sihitult mööda riiuleid käia, inimesed ees ja taga, lugeda müüjate nimesilte, vaadata, mis teistel korvis - see on lausa omaette teadus. Aga samas, ei tahaks, et poeskäigud muutuksid nii rutiinseks, et kõike seda sagimist ja sebimist enda ümber enam ei märkaks. See tähendaks, et olen saanud osaks sellest sagimisest ja sebimisest. Aga kes tahaks olla üks paljudest, eksole? Igaüks meist on unikaalne ja ainulaadne, geniaalne ja brutaalne, legaalne ja verbaalne, totaalne ja nahaalne, mentaalne ja moraalne.. may the list go on..
Seoses nahaalsega tuli mulle meelde üks inimene. Ma ei arvanud, et ta minus mingeid erilisi emotsioone võiks tekitada enam, aga mingil veidral, mulle ainuomasel moel, olen temast sagedamini mõtlema hakanud. Küll mitte mõnel intiimsel moel, aga ma imestan, et üldse seda teen. Või ma ei tea - kas armukadedus on intiimne? Ehk isegi on.. Igatahes, Eleanoor teatas, et saab nüüd aru, miks naisi fotograafid kütkestavad. Et kui mitte tema isiksus, siis see viis, kuidas ta sind vaatab.. Või see meeleolu, kui ta sinust pilte teeb.. ja veel nii kõikehaaravalt ja halastamatult hellalt.. Ei, ma ei ole armukade. Olen emane.
Viimastel päevadel on inimesed mulle armsad olnud. Ja Kallim on veel kuidagi armsam.. Nagu kass, kes öösel teki alla poeb ja vaikselt sind niimoodi nuusutab, et päris pihta sulle kunagi ei lähe, aga sa tunned, kuidas ta vurrud sind kõditavad ja nurrumise hingeõhku oma nahal.. Mu kass on mu kõigi aegade suurim armuke, minu Elu Armastus. Minu vihkamine ja minu armastus koos. Minu ükskõiksus ja minu intiimsus ühes väikeses loomas koos.
Sattusin mõni aeg tagasi Kallimaga debateerima teemal: kas neiu X oleks pidanud noormees Y maha jätma. Kui jah, siis millal? Kui ei, siis miks? Võõras teema küll jah, ja mina tugevalt ühele poole kaldu, ent see selleks. Ta tegi mind sõnatuks, kui leidis, et neiu X oli olnud liialt enesekeskne: minul oli halb/mina olin segaduses/mina ei tahtnud kellelegi haiget teha/mina olin ju ka üksi.. See, kuidas ta seda ütles.. see on mul ikka veel kõrvus. Ja siis ma vaatan oma bloogi, kus iga teine peatükk algab sõnaga "mina". Ja kuulatan oma mõtteid, kus iga teine lause algab sõnaga "mina". Kuidas ometi ei tule ma oma agooniates selle peale, et panna esimeseks "tema" või veel parem "nemad"?
Näiteks Eleanoori artiklit kirjutades mõtlesin selle peale, kuidas mingil hetkel oma elus ei suudeta oma emotsioone kontrollida. Eriti just naised, kes selle koha pealt ehk pisut ülearenenud on. Et põletakse silmipimestava leegiga ning leek kustub sisisedes, kui sellele vett peale kallatakse. Mulle meeldib, et mehed - vähemalt enamus neist - on emotsionaalselt küündimatud. Selle kõige paremas mõttes. Aga Sa vist juba tead, et see mulle neis meeldib, kui sa mind pikemalt lugenud oled..
Aga et on esimene armumine, nii ülepeakaela, et enamuse ajast oled hapnikuta. Ja siis on esimene pettumine - nii võimas, et kõik muu kaotab mõneks ajaks tähtsuse. Ent siis saad natuke vanemaks, saad natu-natu targemaks ja ühtäkki tunduvad ka tunded, suhted ja emotsioonid targemad.. ettevaatlikumad, tasakaalukamad. Nii on super, kui vaid seda esimese armastuse kirge täitsa ära ei unustaks! 20:18 0 comments
