Kool on mõnusalt võimust võtnud. Ja ma olen selle eest siiralt tänulik. Ma ei tea ise ka miks, aga selline tunne on, et kui juba kord on tahtmine olla tegus ja resultatiivne, siis miks mitte seda tahet kuhugi suunata ja millessegi rakendada. Aga ehk tuleb selline tunne sellest, et minu elu väljaspool kooli suudab mind piisavalt rahuldada. Ma ei ole ammu tundnud karjuvat tungi Kallima juurest koju minna - oma koju, oma tuppa, oma väiksesse pessa. Tookord ma seda ei jõudnud, sest nagu tavaliselt, tuli elu vahele. Ent tung elas edasi seni, kuni sai rahuldatud. Ja seda ta sai, mõned päevad hiljem.
Või siis võtame näiteks Eleanoori raamatuesitluse. Suurepärane. See kuidagi on nii tema moodi - punane vein nii kaua kuni vein peale jääb; raamatuid nii, et ühte sülle ei mahu ja sõpru, keda mina nägin küll esimest korda, kuid kellel kõigil oli olemas Eleanoori See Miski. Tema read tekitasid minus väikese armuvalukriisi, kuna pidin endale teadvustama fakti, et tuli minus on imeväike; iseenesestmõistetav kirg, millega oma elu elada ja tegemisi teha, on jäänud kuhugi keskkoolilõppu, kui tundsin, et olen kõikvõimas. Eks ma seda olen ka, mis mul muud üle jääb, aga seda teadmist ei kanna ma endaga kaasas. Ja sellest on kahju. Loomulikult peab kõik olema tasakaalus, nii nagu ka kirg ja mõistus. Üks ei tohi domineerida teise üle. Minul domineerib kahtlemata mõistus. Aga ma igatsen oma kirge. Sedasama, mida mulle näitas Emm. Sedasama, milleta Eleanoor elab üle oma igapäevad. Seesama kirg, millega mu ema teeb selgeks mu isale, et võti peaks jääma ööseks ukse ette:)
Ma ei otsi kunagi midagi. Võibolla ma natuke aitan asjade kulgemisele kaasa, ent peaasjalikult jään siiski ootama, et võimalused mind üles otsiks. Ja ma ei lähe kuhugi. Ma ei lähe ära.
Öö laotab säravaid tähti me ümber
kuu kiirgab hämarat valgust
Sind salaja õrnalt huultele suudlen
ja naudin imede algust
(E.)
18:28 0 comments