Kui kedagi huvitab, siis mul on Orkutis 222 sõpra, kellest ca 1/3 ma lahterdan sõpradeks, teine 1/3 on tuttavad, kellele ma panen sünnipäeva puhul ehk skräpi ja viimane 1/3 on need inimesed, kellega sai kunagi koos koolis käidud või mõnes projektis osaletud, aga sõprust kui sellist pole tekkinud. Paljudele neist ei viitsi tänaval peale silmapilgu midagi andagi.
Ma tean, ma tean, see Orkut on järjekordne pseudoteema, mis mõne aasta pärast ennast totaalselt ammendab, aga samas on see üks vidin igapäevas, mis natukene lisaväärtust loob. See on justkui kartoteek nendest inimestest, kes ühel või teisel moel minu elus osalenud on...
Aga minu elu igapäevasid vürtsitavad veel igasugused vahejuhtumid, mis ainult minuga juhtuda saavad. Enamvähem iga päev teen ma endale haiget puhtalt sellepärast, et kõnnin kuskile otsa või jätan sõrmed kuhugi vahele. Täna hommikul, kui emaga hakkasime tööle minema, käisime kordamööda autost tuppa ja tagasi autosse, sest pidevalt tuli midagi meelde, mis tuppa jäi. Ja ma ei saa mainimata jätta seda, et kui sõitu alustades palusin emal end Kaubamaja juurde viia, mitte kohe töö juurde, siis järgmisel hetkel leidsin end kontori poole kõndimas ja emale lehvitamas... Olime mõlemad unustanud, et tahtsin minna ju hoopis Kaubamajja süüa ostma:) Omamoodi on sellised hajameelsuspiprad lahedad, kui nende tõttu midagi olulist tegemata ei jää. Aga mõnel olen sellega mitmeid tuhandeid närvirakke põletanud. Tere tulemast minu maailma!
Minu peig on rokkstaar! 10:35 0 comments