Ma ei mäleta, millal ma viimati veetsin aega raamatukogus. Ja seda veel kolmel järjestikusel päeval. Kui ma vahepeal õppisin teises keskkonnas ja siis pool aastat ei õppinud üldse, olin ära unustanud selle mõnusa vaimsuse, mis Tartu Ülikoolis on. See mõnus, natuke tahumatu ja soe õhkkond. Eriti just raamatukogus ja eriti just nendes saalides, kuhu wifi enam nii hästi ei levi ja kus pealekauba ei ole piisavalt stepsleid, millesse oma arvuti ühendada. Sealt võid leida raamatutesse uppunud üliõpilased, kes on saapad jalast visanud ja arvatavasti samas asendis juba viiendat tundi oma filosoofiaraamatuid loevad. Lahe. Mina ise selline ei ole, aga mulle meeldib käia nende kõrgete laudade vahel hiilimas.
Eile, kui Tartus sadas esimest korda päris lund, istusin mina arvatavasti raamatukogu kõige vaiksemas nurgas akna all. Kuulasin, kuidas lumepiisad laeakendel krabisesid ja nohisesin vaikselt oma essee kallal. Ja mulle meenus esimese kursuse talv, kui kõik see oli nii uus ja tüütu - harjumatu oli päev või pool sellest veeta mingi tobeda grupitöö või essee peale, millest ma ise midagi aru ei saanud.
Ma ei oska seda meelsust seletada, aga selles on midagi. Ma ei poolda eluaegseid üliõpilasi, aga ma pooldan neid, kes võtavad oma tudengistaatust mõnusa kaifiga. Muidugi ei ole see sama, kui pead lisaks koolile ka töötama, aga töö võimaldab elule jälle teisi lisaväärtusi, mida kool ei anna. Mul endal on viimane aasta käsil ja minu kõige suuremaks unistuseks hetkel on kool ära lõpetada. Aga see ei tähenda, et ma kooliskäimist ei naudiks.
Ma naudin kooli samamoodi nagu ma naudin külma ja lund, mis siis, et on külm ja lumine.
Mõistad? 11:36 0 comments
