Rahvuslik väärikus ja üksikisiku väärtus. Ma pidin sellest kuus tundi jahuma. Tegin aga endal elu lihtsaks ja jahusin hoopis kolm ja pisut peale tundi. Sealjuures jõudsin rääkida tantsust, lennart merist, poliitikast, teatrist ja otseloomulikult oksendamiseni kulununud USA-Iraagi teemast, seda aga mihkel muti mätta otsast. Tjahh...kui aus olla, siis oleks ma tahtnud, et see oleks olnud see päris-päris kirjand, ja et homme oleks inglise keele eksam ning ülehomme teeksin korraga ära nii ajaloo kui ka bioloogia riigieksamid. Siis saaks selle jama kaelast ära ja saaks lõpuks ometi elama hakata. Nii tüütu, nii tüütu..
Aktsiooni tahaks. Elu on igavaks läinud. Mul on tunne, nagu oleks ma miski 85. aastane tädike, kelle prioriteediks on õigel ajal teleka sisse lülitamine ja rohtude võtmine. Vähemalt sama palju elevust on mu elus hetkel. Inimesed ei suuda mind enam üllatada ka, ega solvata - ma lihtsalt ei reageeri nende mõttetustele. Mõnes mõttes on see muidugi hea, aga aegajalt hakkab ka topelt kärisema ning küll küllale liiga tegema!
Ja kuhu on jäänud kõik mehed? Üks on USAs, seda ma tean, aga mida või keda ta seal teeb, sellest pole mul õrna aimugi. Me pidime hakkama märtsis koos plaane tegema, s***agi! Ma ei saa ju teda süüdistada - miks peakski? Aga niru tunne on sees, kui mõnda sõna meenutan... Aga vähemalt see on hea, et poliitika mind üllatada suutis. Ma ei ütleks, et see oleks mingi eriline ime, aga tundub, et stuff still make sense. Peab ikka päris lahja olema, kui ainus asi, mis närvi kõditab on poliitika. Aga jah, üks asi on kindel - tantsu ma edasi õppima ei lähe! Festivalile teen soolo küll, aga arvatavasti jääb see mu viimaseks liigutuseks. Mitte, et mul sellest kõigest kõrini oleks, aga suht kõrini on ikka küll?!? Ja ma siiski-siiski tahan tulevikus just oma ajutööga ühiskondlikult kasulik olla..
PS! Lugege tänast Tartu PM-i: TKiG chillib seal jälle!:) Luv ya!! 16:29 0 comments
