Michael Jackson. Frukt. Absoluutselt, selles pole mingit kahtlust. Seoses tema-alaste telesaadetega on ta taas päevakorda sattunud. Minu päevakorda. Pean tunnistama, nii mõnedki varased noorusea-aastad möödusid tema kassette kuulates, Meie Meelest pilte välja lõigates ja unistades. Aga pärast 1997. aasta augustis Tallinnas toimunud kontserti oli see teema end minu jaoks ammendanud ning nüüd on ta taas siin. Ei, ma ei lõika pilte välja, aga ma olen koukinud välja mõned vanad helikandjad ja mõelnud, paljupalju. MJ on üks asi (lisaks sünnipäevale), mis mind ja Marikat ühendab. Ka tema oli koos minuga lapsena selles samas ummikus. Temagi sai sellest välja ning temagi on veetnud oma hiljutist väärtuslikku aega sel teemal arutledes. On ta normaalne või mitte? Esmaspilgul hinnates tundub tema normaalsus (võtan aluseks, et "normaalne" tähendab käesoleva ühiskonna moraalinõuetele vastavat) loomulikult küsitav. Kuid samas - inimene, kellel on niivõrd teistsugune elukäik olnud, mis "tavainimesele" ei ole mõistusepäranegi, siis miks peakski ta sellele ühiskonna reeglite järgi mängima? Aga sellises juhul saab väita, et MJ ei ole sotsiaalselt küps!? Kui oleks, siis ei varjaks oma identiteeti ega pesitseks enda poolt väljamõeldud mängumaailmas. Aga ta on staar. Ja ma ei kahtle, kui väidan, et ainus avaliku elu tegelane, kes seda nimetust auga kannab, sest staar kui selline, on kõike muud, kui normaalne. Näiteks Madonna on meelelahutaja, muusik, tantsija, näitleja, ema, naine..MJ aga staar. Selle kõige aluseks on vaieldamatult tema anne. Ma julgen väita, et kes vähegi asja vastu huvi on tundnud, teab kinnitada, et ta ise on oma muusika loomise ja produtseerimise põhisammas, milleta miski ei liigu. See teeb tema loomingust töö, mitte meelelahutuse. Tema ise ongi tema muusika. Olete te kunagi kujutanud teda ette andetu kingaviksijana mõnel räämas tänaval või kohvikus lauakoristajana? Vaevalt.. Ning kuna ta on staar, on teda üsna lihtne jumaldada, sest jumalus on kaugeim vorm inimlikkusest, normaalsusest. Eestis kedagi fännata oleks veider. See tunduks lausa verepilastusena. Mulle võib keegi tunduda sümpaatsena, aga that would be as far as it goes.. Võtame näiteks Heiti Kenderi. Ta on mees. Ta on natuke-kirjanik. Ta on oma venna vend. Pealegi minu jaoks temast sümpaatsem. Mitte niivõrd tema isik, kui tema isiksus läbi tema poolt kirjapandu on minu tähelepanumeeli ergutanud. Ja ta tundub meeldiv. Võibolla isegi hea. Aga võibolla mitte. Ent praegusel hetkel ja hetkedel enne praegust on ta tundunud piisavalt erilisem, et mulle huvi pakkuda. Ja no see, et ma tema venda kord Meltsiveski Konsumis nägin ning teda ennast CC Plazas, tõestab veelkord, et Eestis kedagi "jumaldada" oleks naiivne. Ja pealegi, miks jumaldada inimlikkust? Selles näen ma ebakõla.. Ma võin taevani ülistada iirise jäätist karamellitükkidega või teatud momenti enne uinumist, sest need on midagi enamat kui inimene aduda suudab..:)
If it aches - you gotta rub it!!
21:30 0 comments
