Ma olen täna natuke melanhoolne, sest eile öösel juhtus midagi, mida poleks pidanud juhtuma ja ma ei olnud piisavalt ammu tundnud pisarate soolast maitset.. Aga samas olen ma ka natuke rahul, sest hommik kompenseeris öö ja tegi ennast mulle ilusaks. Kõik oleks nagu endine, ainult et läbipaistvam, selgem. Puhtam. Taas leian ma end liikumatult istumas, tühjusesse vaatamas ja mõtlemas maailma ja tema andetute veidruste peale. Ma suudan näha ennast aastate pärast, aga ma ei ole võimeline nägema seda, kes olen homme... Ma justkui kardaks, et homme ei ole selline, nagu teda täna kujutlen. Aga ma "tean", milline olen paari aasta pärast, sest siis on "homme" ju möödas...!?!? See ei ole ju õige?
Nagu mind huvitaks, mis on õige. Mind huvitab vaid see, mis mulle endale hea on. Ma olen ekshibitsionist ja egoist. Mulle meeldib, kui mind armastatakse ja tahetakse. Mind ärritab, kui mind ei aktsepteerita sellisena nagu olen, kui minu soove ei rahuldata. Ja mu elu ei ole muud, kui oma soovide alla surumine, sest see on ainus viis, kuidas elada koos teistega - harmoonias. Ja ma pean vaatama, kuidas üks teine inimene elab oma allasurutust välja teise inimese peal, kes teoreetiliselt peaks olema tema parim sõber. See teeb haiget. Elu teebki haiget, selleks, et me väärtustaks neid hetki, kui on ülim rahulolu ja täiuslikkus. Ja tänane hommik oli üks nendest hetkedest!!
Poiss, ma igatsen su järgi!!
15:11 0 comments
