Mmmmmm...mõnuusth, tõeeesthi mõnuuusth (viide kreisiraadiole)!! Neletrenn oli. Aasta tagasi oleks ma selle tüübi välja naernud, kes oleks tulnud minu juurde jutuga, et mulle kunagi klassikalise tunnid meeldima hakkavad. Aga tõsiselt esteetiline on vaadata kümmet tüdrukut püüdlikult varvast sirutamas ja klaverimuusika saatel jalga viskamas. Aga seda pole vist isegi mõtet kirjeldada, sest võhikud nagunii ei mõista sellise ilu olemust... mitte, et ma ülbe oleks vms:) Aga täna olen ma romantiline. Tegelikult sai see alguse juba eile õhtul, kui Age ema mind trennist koju viis ja raadiost üks ninnunännu laul tuli. Üldjuhul mulle nad ei imponeeri, aga aeg-ajalt lasen neil endale sisse pugeda, hoolimata nende imalast maigust.. Ja see on selline magus-mõru sm-tunne. Ja siis ma mõtlesin oma endiste ja tulevaste kallite peale ja tundsin korraga neist kõigist puudust. Valetan, kõigist ei tundnud. Aga mõnedest küll. Ja väikeste vahedega on see "tunne" siiamaani minuga, paralleelselt tühjakõhutundega. Aga seda viimast ma põhimõtteliselt ignoreerin, sest ta kipub olema üsna kahepalgeline. Enivei, täna õhtul armastan ma jälle oma kalleid - üle pika aja. Ja üks, teiselpool Atlandit pakib asju, üks püüab jänest voodi alt, üks loeb raamatut... Ja mina, kes ma suhteliselt opakas olen, püüan nendega virtuaalselt vestlusi arendada. Huvitav, miks mul see hästi õnnestuda ei taha? Oh mind..
22:22 0 comments
