Ma hakkan juba ära harjuma sellega, et kirjutan pika teksti oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ja siis otsustab interneeta mulle pisut pori näkku loopida. Aga kuna antud eluhetkel puudub minus igasugune trots ja kirg (mida Mann ka juba mingil ebamäärasel kujul märkas), siis polnud mul ausalt öeldes sellest sooja ega külma. Võibolla olin isegi kergendatud, sest järjekordne loba just wasn't meant to be.. Aga jah, kuna keegi ega miski mind viimasel ajal suurt kõigutada ei suuda, siis ei tekkinud sellest ka suuremat poleemikat. Aga täna hommik oli oma ilus erakordne - ma ärritusin. Meeletult ja taevani.. otseloomulikult mitte kellegi teise kui iseenda peale. Minu suurim pahe on minu ebamäärasus ja lohakus. Vaatamata sellele, et harrastan mõõdukat pedantlust, õnnestub mul sellega paralleelselt harrastada väärtusliku asjade ärakaotamist. Ei olnudki see väga ammu, kui ma vabatahtlikult loobusin oma telefonist, et keegi teine saaks talle parem omanik olla. Oma õe mütsist (mille kandmise eest ma talle autoritasugi maksnud pole), mille ma marsasse jätsin, ei taha ma mitte mõeldagi. Kuigi pärast äärmiselt ebamugavaid sekeldusi sain ma ta tänu üllatavalt muhedale bussionule tagasi. Aga täna hommikul pidin ma ennast ereroheliseks kiruma, kuna olin oma väärtuslikud ballipildid, mida Jaan juba terve kuu on oodanud, lootusetult kindlasse paika pannud. Ma tuhlasin läbi oma vihikud ja isegi mõned raamatud, kuigi neid koolis kaasas ei kanna, ja koolis ma need pildid ju ometi olin saanud. Aga mida polnud, seda polnud ja pilte ei olnud. Olin juba andmas loobumisvõitu ja plaanisin kuidagi neid uuesti hankima hakata, kui mu pilk langes kõrvaltoas asuva kirjutuslaua peale, kus pildid äärmise üleolekuga ümbriku sees elumõnusid nautisid. Ja mul oli häbi - nii iseenda kui ka piltide eest. Kuidas saab keegi nii tohman olla???
Ja oma eileõhtuses käitumises ei ole ma sugugi kindel. Oli see minust ikka kaval konfronteerida Madis ja tema ürgmehelikud hirmud? Ta lubas küll pärast suts tõsisemat jutuajamist siiski mu sõbraks jääda ja mulle joonistada.. Eks näis, mis saab. Kui üldse enam kunagi saab. Aga ma ei muretse, sest ta on mees, ja neile on vaja kõik andeks anda.. Nad tegelikult ei mõtle paha sellega, mis nad teevad. Sageli nad ei mõtle üldse. Neil on vajadused ja instinktid. Mõnda on isegi analüüsimisoskusega õnnistatud, ent see ei tee elu sugugi lihtsamaks. Siis nad reeglina hakkavad oma aju tööd (lahku!) teadlikult boikoteerima.. Aga millegi pärast armastan ma neid ikkagi, üsna inetul viisil. Minu jaoks inetul siis..
Kui ma siin paar aega tagasi koledal kombel Tallinnat kritiseerisin, siis ma vabandan kõigi ees, kes end puudutatuna tundsid - ma lähen sinna ülehomme hommikul ja, kui aus olla siis suts juba ootan...:) Aga ainult suts!!
17:11 0 comments
