Niihh...minagi siis siia pärusmaale jõudnud, kuigi esiti endale kinnitasin, et ei tee seda. Võiks öelda, et ei suutnud vastu panna, aga ei ütle, sest mul lihtsalt sai sellest teisest variandist kõrini. Paistab, et sedapsi on see asi enamike asjadega siin Maal - ükskord lihtsalt saab kõigest kõrini, halvemal juhul 1+n korda. Aga ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..
...vaid hoopis Tallinnast. Pealinnast. Meie mekast:) Nimelt oli mul sinna paariks päevaks asja. Tantsuasja. Iseenesest õigustas üritus ennast täielikult. Osad nimed said nüüd ka omale näod ja Einari töö oli viimasepealhea. Ei julgenud sellist efektiderohkust ja pretensioonikust lootagi. Järjekordselt on mind rahuldatud. Aga kui aus olla, siis oli see vast üks väheseid asju, mis mulle seal (loe: Tallinnas) imponeeris. Ma vist olen Tartus nii mugavaks läinud, et 80-kroonised taksoarved lausa eemaletõukavad tunduvad. Ja lisaks teistele tühistele detailidele, ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Pidevad süümepiinad ühe iseenesest armsa inimese ees, kuid kellele mul sellegipoolest midagi märkimisväärset anda pole ning äärmine ebaloomulikkus ühe teise armsa inimese poolt, kellele ma aga kõik andeks annan, kuna tänu oma üsna tugevale empaatiavõimele mõistsin ma tema totaalset hüper-erutusseisundit, mis kaasnes Eesti tantsueliidi kohalolekuga. Jah, Maarja - kõik ei peagi alati ümber sinu käima, isegi kui sa seda vägaväga tahaks. Ja kui ma seal siis istusin ja ümbritsevat endasse ahmisin, tahtsin ma samas olla läbipaistev, nii et mitte keegi ei teaks, et ma seal olen. Kuigi usun end oma lapsepõlve-aegsetest melanhooliahoogudest üle saanud olevat, tuli siiski hetkeks seesama enesehaletsus peale. See ei ole üldse hea, lausa lubamatu. Aga teate - mõnikord on vägagi tervislik visata asjad nurka ja lihtsalt jooksu pista. Istud taksosse, sõidad bussijaama ja kahe ja poole tunni pärast oled kodus tagasi. Ning ma usun, et ma ei eksi, kui ma väidan, et olen üks väheseid, kellele meeldib maaliinibussiga sõita. Aga, kes teab - ehk isegi eksin. Igatahes istusin ma 2,5 astronoomilist tundi bussis ja jõllitasin seda suurte numbritega kella esimese pingi kohal. Ja ma naersin, kui kell lõi 20.20...sest mul oli niiii (neli i-d - vihje Krossile) hea olla! Ning noormees mu vasakul käel oli ennast vapustavalt hea lõhnaga varustanud..
Ja täna trenni ka ei jõudnud. Sest minu geniaalne loogikaandur vedas mind alt...kellatundmise asjus, milleks õieti loogikat vaja ju polegi. Aga siiski õnnestus tal see suurepäraselt..
20:00 0 comments
