...ja Elu annab endast ikka ja alati kõige etteaimamatute eksperimentide abil märku. Just siis ja alati just siis, kui kõige vähem oskad oodata, kannab ta sulle ette need trumbid millega vastasest üle olla. Aga mis siis, kui Elu ise ongi vastaseks? Ta ise andis mulle käiguvõimaluse...ja ma tegin seda.
Ma olen mitmeid kordi sõitnud tema akende alt mööda ning meenutanud... Mõnikord tal tuled akendes põlesid ning, kui mul vedas nägin isegi tema peanuppu. Aga ma ei laskunud kunagi nii sügavale, et võtta telefon ja helistada, sest minu enesearmastus oli liiga suur. Ja just siis, kui ma parasjagu enesearmastamisega tegelesin, avastasin ta enda eest seismas - käed laiali. Kunagi veel ei ole ta mind selliselt vaadanud, kunagi veel ei ole ta mulle nii palju tähelepanu pööranud... Ja ma nautisin olukorda. Kõigi eelmiste ja tulevaste kordade eest, sest olen kindel, et näen teda ehk jälle alles aasta pärast. Ma lasin tal arvata.. ma lasin tal kuulda, mida ta kuulda tahtis, ometi jättes ruumi tema kujutlusvõimele.. Ma lasin tal näha....mis siis, et tema lähedalolek mul käsi enam värisema ei pannud. Ja ma võin sõita tema akende alt mööda..sinna pilku heitmata..
16:33 0 comments