No kuradi kurat! Ma lasin täna koolist jalga, ise siiralt uskudes, et lähen koju kohustuslikku Krossi lugema. Naeruväärne enesepettus!! Siiamaani olen ma kuvari eest vaid mõneks näruseks hetkeks lahkunud. Oh, mis niimoodi saab!? Äehh... kuidagi ikka saab. Ma lihtsalt ei suuda sundida ennast siit võrgust eemaldada. See oleks suisa masohhistlik - kui ma ei pea lugu dieedipidamisest, kus teatavasti tegeldakse mõnude keelamisega, siis kuidas saaks ma keelata endale seda virtuaalset naudingut? Mulle ju meeldib lugeda, aga siiski mitte käsu korras. Aga midagi ma siiski täna lugesin..
“Resistance on vaid üks teine tants”. Nii kirjutab soome tehnoteoreetik Jakko Holvas 1993. aastal. Isegi kui me ei jäta kõrvale asjaolu, et see lause lihtsalt kõlab hästi, ja seda, et tegemist on statement’iga klubikultuuri algusaegadest, võib seda suuremate puudujääkideta kasutada ka kaasaegse tantsu iseloomustamiseks. See on kultuur, mille parematest paladest on meilgi tänu erinevatele festivalidele õnnestunud osa saada.
“Uus tants” toimub viiendat korda ja see on eesti tantsu festival. Õnneks on möödas need ajad, kui pidime olema õnnelikud isegi juhul, kui lihtsalt oli midagi, mille kohta sai kasutada terminit “eesti kaasaegne tants”. Usun, et eesti tants võib praegu juba endale muretseda mõne numbri võrra suuremad sussid.
Kaasaegne tantsuteater oma erilise keelega on multivitamiin väsinud sõnateatri kõrval. Ta pakub seda värskust, mida üldises teatripildis napib, ja täidab oma populaarsusega tühjad kohad performatiivsete kunstide mõistmisel tervikuna. Head näidet pole vaja kaugelt otsida. Veebruaris esietendunud Pepeljajevi – Jalaka “Luikede järv” parasiteerib klassikalisel balletil, sõidab servapidi sisse nii performance’i-traditsiooni, avangardteatrisse kui ka audiovisuaalsetesse kunstidesse (lavastus on ka “Uue tantsu” festivaliprogrammi arvatud).
Eestis on tekkinud arvestatav/kriitiline mass noori koreograafe, kelle loomingus on piisavalt kontseptuaalset mõtlemist ja professionaalset tundlikkust, et pakkuda nii tugevaid elamusi kui ka ainest intrigeerivateks ja teoreetilisteks analüüsideks. On olemas tantsukunst, mis opereerib vabalt oma meediumi – keha ja tantsuga, suutes samas sünteesida ka kõiki teisi vahendeid. Mõnikord ehk isegi sinnamaani, kus ta lakkab üleüldse olemast tants. Vahel lakkab ka hea teater olemast teater ja hea kunst lakkab olemast kunst. Ühesõnaga: Fuck Art, let’s Dance!, nagu kõlab teine hüüdlause sealtsamast, kust esimenegi. Olukorras, kus oluline osa kultuurist tekib sõna otseses mõttes tantsides, on raske leida adekvaatsemat loosungit.
Nael sussi!
Anders Härm oli see, kes Sirbis nõnda tabavalt tänase Eesti tantsumaastikku kirjeldab. Ja mulle meeldib see. Nii lihtsalt, kui saab..
Taaskord oma väärtusetut uneaega tantsule mõeldes kasutades, jõudsin ühe huvitava algelis-filosoofilise dilemma piirimaile: nimelt - kas igal tantsijal on oma Tants, mida ta vastavalt oma soovidele ja suutlikkusele koordineerib? Või on hoopis Üks Suur Tants, millest kõik tantsijad saavad oma osa (kellest mõned teeb Ta vigaseks ja teisi kannab kätel)? Või on see mõiste liiga abstraktne, et anda talle väline vorm? Millegi pärast tundub mulle, et Tants on meessoost ning vajadusel avaldub tal üüratul hulgal feminiinseid olekuid.. Ja ma pean end üheks tema tuhandetest armukestest. Aga mis saab siis meestantsijatest?
16:13 0 comments
