Ennast peab oskama müüma. Kui ei oska, jääd hätta. Mulle meenub üks äärmiselt terav ütlus: kui keegi peab ennast asendamatuks, siis pistku sõrm vette ja vaadaku milline auk pärast selle väljavõtmist jääb. Ja no inimeste asendatatavus on ilmne. Aga kõige selle juures ei tohi kaotada pead. Ei tasu lasta tuhmuda sellel piiril, mis eraldab silmakirjalikkust süütust kauplemisest. Aeg-ajalt on vaja osata ennast müüa ka neile, kes seda sugugi oluliseks ei pea ning teades, et on olemas ka palju kvaliteetsemat "kaupa". Just sellega ma viimasel ajal jännis olengi olnud. Ma üritan teostada tagasihoidlikkuse takitikat. Teatavasti tekitab teadmatus uudishimu ning kui ma juba kelleski enda pihta uudishimu tekitada suudan, siis peaks ülejäänu lobedalt minema? Aga, mis saab siis, kui mul on raske keelata endast kõike avaldamast? Kui ma nii meeletult tahaksin millegini välja jõuda? Ma olen mitu korda vastu näppe saanud oma liigse loetavusega, aga ikka veel pean ma sellega maadlema. Inimesed, kes mulle huvi on pakkunud ning kui ma mingeid teid pidi olen nendeni ka jõudnud, on lõpuks minu jaoks oma erilisuse kaotanud. Ja ainuke, kes sellega midagi kaotab, olen mina ise! Äärmiselt lihtne on suhelda nendega, kelle puhul võin kindel olla, et ma neile midagi pakkuda suudan. Veel enam, kui ma neile pinget pakun. Mulle on kõik koridorid valla ja tunnen oma sõrmede all nuppe, millele vajutades nii mõndagi sündima saan sundida. Ma ei ole kunagi kahelnud oma väärikuses. Sageli olen oma põhjendamatu enesekindlusega iseendale näkku sülitanud. Mul on raske mõista inimest, kes kurdab, et ei saa hakkama. Sellise suhtumise eest olen võlgu oma emale, kes ei väsi kordamast, et pole asju, millega hakkama ei saa. Minu jaoks on see sama selge kui hommikune magus kohv piima ja suhkruga. Ent nagu näha juuresolevalt pildilt, leidub neid, kes minu enesekindluse kõikuma panevad. Lihtsam oleks nendega mitte tegeleda. Neid mitte tunda. Neist mitte huvituda. Aga ometi teen ma seda. Trotsist? Ei tea.. See tundub nii loomulik, et vastupidine oleks lausrumalus ja seda ma ei salli. Nende poolt minu teele ettevisatut tõkete ületamine on ju väljakutse; eesmärk, milleni püüelda. Miks siis mitte võimalusel sarvedest kinni haarata ja vastu maad suruda? Lihtsalt varjata neid käsi, mis värisevad.. Ma tean iseenda üürikestest kogemustest, et inimestega, kel mulle suurt midagi pakkuda ei ole, on tohutult keeruline suhelda. Ma ei ütleks isegi, et see igav oleks, vaid just raske. Ja seeläbi mõistan nende inimeste kõhklusi, kes minu kõrval ka kvaliteetsemat kaupa näevad. Minu töö on panna neid uskuma, et nad ei ole teadlikud sellest, mis mul pakkuda on. Teoorias olen ma tugev. Kui mitte viieline, siis vähemalt neljaline. Ja sellest piisab. Praktikas oleks mul targem jääda suvetööle.
Ma olen täna kuri. Aga pole teda, kes minuga siis armas oleks, kui tige olen. Ei ole teda, kes mind ignoreeriks, kui ma õelutsen. Ei ole teda, kes minu üle naeraks, kui ma pisaratega võitlen. Ei ole teda, kes pärast mu tujusid mul ümbert kinni võtaks ja ütleks, et armastab mind sellest hoolimata. Üks oli, aga ma jätsin ta sinnapaika. Ja oli üks teine, kellel ma aga üle ookeani minna lasin. Ja on veel üks, aga teda ma veel ei tunne..
Ööd mu kõige armsamad, kes mul ellu sellel kohe-kohe lõppeval nädalal elevust tõid. Ei saa mainimata jätta, et neid oli äraütlemata palju..
23:21 0 comments
