esmaspäev, aprill 28, 2003  

Tooge mulle kollaseid gerberaid... 20:49 0 comments

pühapäev, aprill 27, 2003  

Maarja ütles ükskord trennis, et see, kuidas me tema tantsu teeme on Pisut Normaalne. See oli nii totralt armas. Praegusel momendil tunnen ma ennast niisamuti, kui "armas" välja jätta. Ma olen pisut kurb, sest kui ma vaatasin, kuidas Nad tantsisid ja üksteist meeletuseni kaifisid, tundsin, kuidas mu sinised silmad vett täis valgusid. Nad olid nii ilusad oma armastuses tantsu vastu ja ma tahtsin olla üks nendest. Kuid samas ma tean, et ma tahan ka midagi muud. Ma olen justkui kits kahe heinakuhja vahel. Aga nii võib ju nälga surra? Ja kõik see teeb mind pisut õnnetuks.
Aga ma olen ka pisut õnnelik. Täpselt kuue tunni pärast saan ma "sotsiaalselt küpseks" ja võin ilma ema loata poest viina osta. Ma võin minna diskoteeki ilma valeandmete ja süütundeta. Ma võin öelda: "Sina, laps, ei tea veel midagi!" Mul on kõik teed valla ja ma olen Suur..:) Väike Prints oli oma infantiilsuses kütkestav, aga see on ka kõik. Mulle meeldib see inimene, kes mulle igal õhtul vannitoa peeglist vastu vaatab ja veidraid nägusid teeb. Mulle meeldib see inimene, kes vahel teisi oma teravusega üllatab. Mulle meeldib see inimene, kellele sageli öeldakse, et ta on armas.. Mõnikord meeldib mulle ka see inimene, kellest pahatihti aru ei saada ja valesti mõistetakse. Või siis üldse mitte. Vähem meeldib mulle see inimene, kes iseendaga konflikti satub, aga see on paratamatu ja seda ei ole mõtet ignoreerida.. Niisiis ma armastan ennast.

Vaikus on hea asi. Minu jaoks on Vaikus siis, kui kõik minu ümber on nii helitu, et mu enda hingamine tunduks robustse ja kohatuna. Ma võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda need korrad, mil seda on ette tulnud - terve minu üürikese elu jooksul. Meid ümbritseb konstantne müra - muusika, inimesed, liiklus, loodus etc. Me oleme sellega harjunud ja see on loomulik. Ma ei väida vastupidist. Aga ma väidan, et minna publiku ette lootuses tekitada absoluutne müratus, on naiivne ja totter. See paneb inimesed situatsiooni, milles neil on ebamugav olla ning millest nad hea meelega väljuksid. Minimaalselt iga kahe minuti tagant keegi köhatab, kellelgi kukuvad võtmed maha, keegi ei saa vastu seisa ürgsele kutsele end sügada.. Muusika ja tants on õed. Nad täiustavad teineteist, nad varjavad üksteise apse ja tasakaalustavad teineteist. Ei ole mõtet hakata leiutama jalgratast, aga ilma ratasteta.. Ja ärge tulge mulle ütlema, et tekstiga muusika ei sobi! Sobib kõik, mis tuleb seest - ka see, mis laval sassi läheb ja see, mis närveerimise tulemusena ideaalselt välja ei tulnud. Kõik sobib. Kõik on pisut normaalne. Kõik on hea.

Head ööd lapsed, tere hommikust täiskasvanud..
22:11 0 comments

laupäev, aprill 26, 2003  

Kui tantsu enam ei ole, jäävad nälg ja väsimus..

Pean vastu, vaid üks päev veel.. 22:24 0 comments

neljapäev, aprill 24, 2003  

Vanad kirjad ütlevad:

Ilu, tõde,armastus,
lihtsus, armas meeldivus...

21:53 0 comments

 

See moment, kus nii autode kui ka jalakäijate foorid punased on, on hetk, kus aeg seisab ja kõik on võimalik.. Kasutage seda! 21:36 0 comments

 

ma olen armunud iseendasse. see on kurb. aga ma ei saa sellest aru, sest ma olen ju armunud.. 17:05 0 comments

 

Pärast vestlust H-ga:

Ma võiks küsida endalt, et mis mul viga on. Aga ma ei tee seda, sest ma tean vastust - mitte midagi. Mul pole mitte midagi viga, ma olen selline nagu olen. Pealtnäha ehk kullakarvalisem, ent seda siiruviirulisem seest. Ma eksitan inimesi oma välimuse ja sisemuse kontrastiga. Ennast väljaspoolt ma ei näe - seega ise tunnen seda tüdrukut, kes selle korpuse sees asub. Mu süda on mu akulaadija, mu silmad on mu displei..

Kui ma veel päris-päris noor olin ja oma esimest armastust armastasin, siis andsin ma endast kõik. Mida aeg edasi, seda vähem olen hakanud seda tegema. Ma ei usalda inimesi, veel vähem usaldan ennast. Tean, et olen targutanud maksimaalsuse-teooriast ja enda üdini ära andmisest, ent kui tegudeks läheb, siis jäävad otsad lahti. Mind on üheaegselt nii ära hellitatud kui ka lihtsalt ruineeritud. Ehk olen ma liiga egoistlik, et kedagi enam tuliselt ja meeletult armastada? Või pole ma Teda (kes tõeliselt tähtis oleks) veel kunagi tundma saanud? Tahaks loota... Vist...

Mu mõtted on hüplikud, käed külmetavad ja kõhus keerab. Ma tahaks susata oma varbad kellegi soojade jalgade vahele ja lihtsalt lesida. Isegi mitte uinuda. Ja ma tahaks teha seda nii kaua, kuni tundub, et enam paremaks minna ei saa. Siis ma võtaksin oma asjad ja läheksin koju. Ja see olekski kõik.

But they told me
A man should be faithful
And walk when not able
And fight 'til the end..

EI, ma ei masenda ennast..Ma olen armunud ja mul on hirm. 16:57 0 comments

teisipäev, aprill 22, 2003  

Tants on mind jällegi üleni enda sisse mässinud. Nagu mõni paks vatitekk. Kool on sekundaarne, sellega on aega, tantsuga mitte. Ta tahab mind kohe, nüüd ja praegu. Teda ei huvita, kui ma väsinud, tüdinud või katki olen. Ometi on ta oma halastamatuses nii kerge. See viimane fraas, mis kõige rohkem hingeldama ajab; see märg ihu, mis klaasitaguse kuumusega võistu temperatuure tõstab; see hetk, mis on jäänud paari sammu kaugusele veepudelist.. See tuim tunne jalgades, kui mööda Emajõge jalutan ja tuultel oma kehaga mängida lasen, ongi väärt neid kaotatud tunde "tarkusest" pakatavast koolimajast. Ma olen üdini väsinud. Tundub, et olen oma väsimuses saavutanud sellise taseme, kus väsimusest väsinud olen ja thus endast ikka veel energiavarusid leian. Ma ei jõua ära oodata seda hetke, mil lavalt lava taha saan. Ja nüüd pean ma kogu selle, mis on tulnud minu seest ja mida sõnadesse ääretult keerukas panna on, just nimelt must-valgel kujul endast maha jätma. Ma ei ütle, et see võimatu on, aga see ei ole lihtne..

Ma olen surutud ühte pisikesse valguslaiku. Minu ees ja minu taga on pime. See on omamoodi rahustav, kuid mulle tundub, et keegi selles pimeduses tahab mulle midagi öelda. Ma ei julge igaks juhuks pead pöörata, kartes, et ta ütleb midagi, mida ma kuulda ei taha. Ma sulgen ennast meeletusse maailma, kus varjan end muusika, tantsu ja kallimate vahele. See on hetk enne uinumist, see on minu prelüüd õndsusele..

23:19 0 comments

esmaspäev, aprill 21, 2003  

Olen jõudnud sellesse faasi, kus kõik paistab justkui korras olevat. See on hea. See on ainult hea. Ma ei viitsi enam põdeda. Pealegi ei ole ma üksi..

I can't help thinking it's a miracle... 21:24 0 comments

pühapäev, aprill 20, 2003  

Kuradi päike -
oma lõõskavas soojuses
ei lase mul nutta
lindude lohutavad hääled
häirivad mu melanhooliat
jõevee voolav kindlus
kaotab pettumuse
magusmõrkja mõnu
ja mulle ei meeldi
et need kohad
kus me koos olime
iga päevaga vaid ilusamaks lähevad.. 20:59 0 comments

 

Ma tahaks ära joosta. Kõrini on. Ma tahaks tantsida kuumas kõrbeliivas ja Väikese Printsiga lambaid joonistada. Inimestest enam ei piisa. Nad on nõrgad ja oma ihade ohvrid. Mina nende hulgas. Kas ma olen ainus narr, kes arvab, et ta teab...? Ja Nad tulevad ja ütlevad, et Nemad teavad. Ehk on hoopis Nemad narrid? Ma olen iseennast ninapidi vedanud. Ma panin iseendale jala taha, aga ma ei ole kindel, kas ma ka maha kukkusin. See, kas ma kahetsen, selgub hiljem ja see on Tema teha. Nii lihtne oleks elada liblikana - ühe suve ja ühe ilusa elu. Ei mingit talve, ei mingit kõhklust - vaid tuul tiibades ja palg kaetud imetlevate pilkudega..

Ma ei taha olla kellelegi koormaks. Ma tahan vaid, et mind ei lollitataks.. Ma tean, et olen noor ja roheline. Mu jalad alles tudisevad all, aga see olen üdini Mina. See olengi Mina.

13:56 0 comments

 

Oihh...elu jooksis must mööda.

Pean nüüd kindlaks tegema, et rajale tagasi saan.

Võtan aja maha ja vaatan seisud veelkord üle.

Saan hakkama, alati olen saanud.

Mul olen ju mina. 03:04 0 comments

laupäev, aprill 19, 2003  

Näed, olen ju siin
Siin on käed, siin on mu käed
Võta mind kaasa ja ära küsi luba
Olen sinu päev, olen sinu öö vaid
Milleks küll mõelda veel, kui siin mu käed?
Aeg peatuda saab
Ainult siis ja ainult kord
Kui ma su silmades üles leian enda
Olen sinu sees
Olen sinu hinges
Võta mu käed ja näed, et andsin kõik

(Maarja & Tanel Padar)

Kui enam midagi ei ole - kui olen andnud kõik, kui on võetud kõik - siis olen puhtam kui kunagi varem.





10:50 0 comments

kolmapäev, aprill 16, 2003  

Kogu see lõputu saastaihalus tuleb ju sellest, et meie peas on ainult jama, ainult mustus ja propaganda. Kõnts. Me oleme täidetud igas mõttes jäätmetega, nii ei saagi me eluks tarvitada muud kui saasta ja seda ka endast maha jätta. Me ei hinda traditsioone, ideaale, kunsti ega loodust. Ka mitte inimest, mida ongi raske teha, sest inimene on selline, nagu ta on. (Sven Kivisildnik)

Paistab, et mitte lootus pole see, mis viimasena sureb, vaid hoopis kriitika!
Viva la critica!!!!

Väärtuslik ja väärtusetu (vääritu?) on sotsiaalselt määratletud. Ükski asi pole iseenesest rämps. See võib olla rämps vaid kellegi (indiviidi, grupi, ühiskonna, inimkonna) jaoks. On kaheldav, et leidub miskit, mis oleks rämps kõigi jaoks, peale rämpsu kategooria enda. Eriti, kui me ei piirdu üksnes inimkonnaga, vaid arvame “kellegi” hulka ka muud elusolendid. Siis tundub üpris loomulik, et see, mis ühe jaoks kasutu, võib teisele olla elutähtis. Rämps on suhteline kategooria, eksisteerides vaid suhtes kellegi või millegagi.
(Riste Keskpaik)

Või siiski mitte?

Anyway - he had it comin!! 20:47 0 comments

teisipäev, aprill 15, 2003  

Ma ei teadnudki, kui palju ma tean. See kõik oli ju ometi minus olemas olnud. Ma olin seda päevast-päeva teinud, aga mul polnud aimugi, kui palju selle taga on. Heal juhul liigutasin vaid varbaid ja suud, kuid ma olin üdini tantsu sees. Ja jälle tekkis minus see kummastav tunne, et kuskil metsaonnis elab üks suur ja oma üüratus jõulisuses üüratult üksildane Tants. Ta teab kõike, ta on igal pool, ta tunneb kõiki inimesi, aga ometi on ta üksi. Ja mul hakkas kahju. Ma tahaks teda kallistada ja öelda talle: "I think we're gonna make it!" Ja ma ei tea, kas ta tahaks sealt metsast väljuda, aga ma annaks talle selle võimaluse..
Ja meie, lihtsad inimesed, kes me oleme Tema armukesed, räägime ja püüame mõista tema olemust! Ajuti juhtub, et inimkond ei ole veel leiutanud piisavalt sõnu, et kirjeldada, mida Tants õieti tähendab ja mida kuradit ta meiega teeb.
Mul on nii meeletult kahju, et minu head tuttavat väljaspool Tantsu, ei suuda mind mõista. Nad ei saa aru, miks ma ennast piinan ja miks ma eelistan mõnele seltskondlikule üritusele üksinda peeglitega kurameerida, muusikat õrritada. Aga ma ei saa ju neid süüdistada, sest ehk on asju, mida mina nende juures ei mõista. See on oma paratamatuses nii lootustandev.. Kuidas küll suudan ma selle lihtsalt lõpetada? Jätta maha Tantsu? Kas mulle piisab pealtvaataja rollist? Ometi ei taha ma saada Tema naiseks.. Ma tahan jätta meie kahe vahele spontaansust, teadmatust ja kirge..! Seda ei saa ma teha, kui end temaga ametlikult seon. Ta ei ole minu oma ja mina ei kuulu talle...

Mul on kahju, et Mann nii lihtsakäeliselt loobus meie mõttest. Ma olin sellega harjunud. Pärast pikki kuid tekitas see idee minus ikka veel elevust. Aga ma võtan selle elevuse ja panen oma tantsu. Kui ma lavale astun, on Maarja jäänud lava taha. Siis tuleb välja see võõras tüdruk, kes minu sees elab, aga keda ma ei tunne. Niivõrd tahan ma tantsida..

Mul tuli meelde, et ma elan. Ma usun, et ma olen võimeline tundma. Oma emotsioonid olen ma luku tagant välja toonud ja letile laotanud. Tulge, võtke!!

Still - anybody seen my baby?

22:13 0 comments

 

The voice of seduction on a mythical scale, that's Ursula Rucker. "Sirens have nothing on my song" she proudly proclaimed on the mind shattering 'Circe', a sublime tale of a mythical woman and she was right. Her voice fills me with awe, it has a stern edge that speaks with authority but through it, always, slithers an eroticism that can consist of intimate whispers as well as inhuman bliss. Let's face it Ursula Rucker is the ultimate pretender, she speaks the tongue of the gods, the mythical and the archetypal. She can sing with the voice of every woman: Helen of Troy watching how wars are fought over her, Athena whispering wise words to Ulysses but also the anonymous mothers and sisters of history. Rucker in this sense belongs to a precious group of singers who find strength and beauty in the pagan, think Patti Smith, Kate Bush and Björk. That good.

...huhh....mul läheb raskeks! 16:16 0 comments

esmaspäev, aprill 14, 2003  

Ma tahaks kirjutada, aga sõnad jooksevad eest ära. Ma näen neid, aga mitte piisavalt, et neid endale saada. Ja kui ma olen nad kätte saanud, siis kaotavad nad oma võlu ja muutuvad tühjadeks mustadeks krõnksudeks, mis üksteisest õieti millegi poolest ei erine.. Ent näiteks Mihkel Muti sõnad on mul olemas.. Ja Kalle Blomkvisti... Ja siis on veel ühed totakad sõnad, aga need ei kuulu avaldamisele. Need on "neljasilmasõnad". Need jäävad minu ja minu vahele.

Oo, aga "Koletise ball" jättis minusse kuuma rauaga vajutatud templi! Terve Eesti vaatas "Matrixit", aga mina üksi järasin pistaatsia pähkleid ja jõin oma teed.. ja vaatasin.. Ja see meeldis mulle. 22:34 0 comments

 

Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"
Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast..

Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...

A. de Saint-Exupery "Väike prints"

PS! Need read on mulle endale.. 15:51 0 comments

reede, aprill 11, 2003  

Ma küll mõtlesin, et ei hakka enne kirjandit oma ainestikku kulutama ja ei bloggerda for a while, aga võta näpust... Siin ma nüüd olen oma tusatuju ja hirmuga. Ma lugesin oma vanu kirjandeid ja - kuidas ma sain nii loll olla??? Ja siis ma lugesin oma õe veel vanemaid kirjandeid ja - kuidas ta küll nii kaugele on jõudnud???:) Ja siis mul tuli meelde, et ma pidin kunagi koolis Christmas Show'l Charlie Chaplinit mängima?!? Sellest tulenevalt olen ma rahul, et juba homme esimese varba üle lävepaku susata saan.. Ma oletan, et ma ei oleks midagi olulist kaotanud, kui ma oma isa riietega lavale roninud poleks. Aga samas olen ma sellel laval ka tantsinud ja oma edevust toitnud. Mul on olnud võimalus päris mitu korda neid kulunud mikrofone tatistada.. Eriti rahul olen ma eelmisele lennule lõpupeo organiseerimise ja läbiviimisega. Ma olen nii mõnegi vahva inimesega neid vanu pinke sodinud ja katkiste sukapükste pärast põdenud. Olen elevusega abituriendina kriite tahvli külge liiminud ja mitte nahutada saanud. Direktori vestlusel olen päris palju käinud, aga seda siiski kui õpilaste esindaja. Ma olen pidanud spordipäeval 500. meetrit jooksma ja pärast seda vere maitset suus tundma. See jääb mulle eluks ajaks meelde! Nad on isegi mu telefoni ära võtnud, rääkimata minu puhtusest... Ma olen Neile kõik andnud - oma kõnevõistluse esimese koha ja põhjused põhjuseta puudumuste kohta. Ja nüüd võtavad Nad mu higi ja mõtted. Olgu peale. Las nad siis. 19:49 0 comments

neljapäev, aprill 10, 2003  

Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks just nimelt pihtimine, aga mitte preester.

***

"See näitab ainult ettevõtlikkuse pealejäämist võitluses olemasolu eest."
"Ta areneb."
"Langus võlub mind rohkem."
"Ja kunst?"
"See on haigus."
"Armastus?"
"Illusioon."
"Ja religioon?"
"Usu moes olev aseaine."
"Sa oled skeptik."
"Mitte sugugi! Skeptisism on ristiusu läte."
"Mis sa siis oled?"
"Defineerida tähendab piirata."
"Anna mulle juhtlõng."
"Lõngad katkevad. Sa kaotaksid labürindis tee."
"Sa ajad mind sassi. Räägime millestki muust."

***

Selleks, et populaarne olla, peab olema keskpärane.

***

Keegi ei tohiks iial midagi teha, millest ta pärast lõunat vestelda ei saa.

***

Kui inimene käsitleb elu kunstiliselt, siis on tal ajud südames.


See tähendab siis, et sain Wilde'i "Dorian Gray..." läbi. Oli ka aeg - ülehomme vaja miskit Neile kirja panna. Kas ei nimetatud seda mitte küpsuseksamiks? Ma ei taha küll edev olla, aga sellisel juhul oleks ma võinud selle juba n + 1 aastat tagasi ära teha. Oleks täna hooleta..
Oehh, mis ma ikka tühja juttu ajan. Jõud on otsas ja väsimus tuletab end mulle meelde. Lähen vaatan, mis Mutt mulle tarka räägib..

Kevad südames.
Kevad kehas.
Kevad koolilõpu mõrkjas lehas..






18:42 0 comments

teisipäev, aprill 08, 2003  

Ma tahaks magada ööd päevadeks ja päevad öödeks... 23:01 0 comments

pühapäev, aprill 06, 2003  

Vahel ei kuku asjad kohe üldse välja. Ei hästi, ega halvasti. Nad lihtsalt on. Eemaletõukavalt igavad. Ja siis ma söön mingit kahtlase väärtusega jäätist, kuulan oma matchbox 20t ja mõtlen, et asjad võiks hoopis teisiti olla. Mul ei võtaks rohkem kui viis minutit, et midagi jäädavalt muuta. Näiteks võiks ma Madlile rääkida seda, mida tema eest varjanud olen. Aga ma ei tee seda. Mitte täna, mitte sel kuul, mitte sel aastal, sest ma ei taha seda olukorda muuta. Ma tahan, et kõik jääks nii, nagu on - muutumatu. Ma istun edasi sellel samal toolil ja elan läbi mingeid valesid emotsioone. Ma nagu ei olekski lihast ja luust inimene. Pigem olen ma nagu mingi kujutlus, kellegi teise fantaasia. Ma oleks nagu mingi võõra tüdruku alias. Ma ei ole kindel, kas ma seda tüdrukut tunnen või ei, aga tean, et see ei ole mina. Aga need, keda ma tahaks, et tuleks ja mind ellu ärataks, on kuskil ära. Neil on oma argipäevad, millega jännata; neil on oma eraelu ja oma siseelu. Nii ma ootangi, et tuleks keegi ja puhuks mulle elu sisse - et ma saaks tunda oma tegelikku olemust. On hetki, kus ma põen selle pärast, aga need on harvad. Ma nagu ei saaks aru, mis toimub. Õigemini - ma saan aru, aga mind ei kõiguta miski. Kui ma saaks lennata kuhugi mujale, näiteks mööda Linnuteed kuhugi tundmatusse, siis ma usun, et saaksin tunda seda, mida "normaalsed" inimesed tunnevad. Üks "normaalne" inimene pakub mulle parajal hulgal põnevust, kuigi ma ei ole kindel, kas ta on ikka "normaalne", sest ma ei tea temast piisavalt. Ja kuna olen ammu loobunud muinasjutulistest unistustest, siis olen vääramatult kindel, et ma ei saagi teda kunagi teadma (loe: tundma). Ma pean ennast ahistama sellega, et kontrollida oma käitumist whenever he's around.. Miks? Sest ma ei tunne teda... Ta nagu ei tahakski, et ma teda tundma saaks, sest see oleks mulle liiga lihtne.. Ju ta vist nii ongi. Tema nime peaks ma vaid raamatupoes nägema, mitte oma nime kõrval..

Anybody seen my baby? Anybody seen his eyes..?


22:39 0 comments

 

Ma sirvisin oma vanu kirjutisi. Möödunud emotsioonid ründasid mind nagu näljane sääseparv... Ma olen nad ise tekitanud - las nad nüüd söövad mind..

Ma justkui kõnniksin mööda teed, mis on ühteaegu lai ja kitsas, sile ja siis jällegi raskesti läbitav, kord on ta silmapiirini selge, kord meeletult käänuline. Ma suudaksin selle sama tee peal jõuetuseni joosta ja siis jällegi kukkuda nii, et valu mind piinab. Aga kas ma tahan mööda seda rada käia? Keegi minu käest ju ei küsinud. Võibolla oleks parem käia mööda teed, mis on sama ühtlane ja lame kui kõrb? Kas keegi julgeb tõsta käe ja kinnitada mulle, et selle teekonna käigus leian ma endale selle, mida nii õhinal otsin? Mind hirmutab isegi mõte sellest, et lisaks halvasti läbitavale teele valin ma valed teeotsad, otsin väljapääsu umbteedelt, pööran sisse valedesse hoovidesse ja kohtan valesid inimesi. Ma ju tean, et see pole minu teha. Mõni usub saatusesse, mõni juhusesse ja mõni iseendasse. Mul pole õrna aimugi millesse mina usun. Aga ma olen noor ja kogenematu. Olen alles oma teekonna stardijoonel, valmis teele asuma. Kui ma vaid leiaks kellegi, kes julgeks minuga kaasa tulla?!

***

Ohh, et tuleks keegi ja suudleks mind jalust nõrgaks...!

***

Kõik tundub kuidagi ülevoolavalt ebareaalne. Olgugi, et emotsionaalselt elevandi-tasandil, suudab inimene aeg-ajalt tekitada füüsiliselt adutavat elektrit, mille järellainetused on kui järelmäng millelegi unustamatule. On ülimalt nauditav kuulda kolmest allikast korraga, et mind armastatakse - ikka veel ja täie auruga. See on puhas mentaalne eneserahuldamine teiste tunnete arvelt...

***

See on siis see akadeemiline Maarja, kes on sotsiaalselt aktiivne ja mõtetega hariduses. Aga see Vaimne Maarja, istus täna n + 1 tundi ühes ja samas asendis kuvari ees ja pani ükshaaval tähti kokku, teisisõnu luges. Isegi ahmis lugeda. Igasugused väiksemadki mõttejubinad naha ülesannetest ja toidu liikumisest seedeelundkonnas olid kui peoga pühitud. Jaa - Vaimse Maarja vastu Akadeemiline Maarja ikka ei saa. Ja isegi, kui saab, siis ikka pisarate ja piitsaga. Aga seda Akadeemilist Maarjat hindab ka Vaimne Maarja suuresti, austab tema ambitsioone ja tegutsemissoove. Nii, et üks täiendab teist. Justkui ideaalne harmoonia. Kui vaid need kolmas, neljas, viies jne Maarja end aeg-ajalt ei ilmutaks ja kõike sassi ei ajaks..

***

Ma tahaks teid lüüa, inimesed!

***

Vaid üks inimene on minu jaoks piisav, tervik. Nii täiuslik oma vigadega, nii lõputu oma algustes, nii armas oma kurjuses. Nii hommikune minu öödes..

***

Tänaseks päevaks olen ma ennast ümbritsevast eraldanud. Inimestest ei piisa enam.. Ja ma ootan, et saabuks kevad ja võtaks talvelt süütuse.

***

Minu jaoks on tants midagi erilist, midagi püha. See on nagu narkootikum, millest võõrandumine tundub üsnagi piinarikas ja haigettegev. See on maailm, millesse ma mitmeid kordi nädalas sukeldun, et pääseda rõvedast reaalsusest. Tantsus on harva halba! Kuid samas on tants ka midagi, mida ma mõnikord vihkan ja teinekord armastan, mida kardan ja mida ma tahan veel ja veel ja veel.. See on kui tõusude ja mõõnadega suhe, mis pakub nii pinget kui ka rutiini. Tants õpetab mulle elama, sama moodi kui inimesed minu sees ja minu ümber. Ma suhtlen Tantsuga, meil on oma salakeel ja oma pisike maailm, mis iga päevaga kasvab ja areneb.

***

Üks võrratu päev. Täis naeru ja nostalgiat, õnne ja natuke nukrust. Killukesed minevikust, lootused tulevikust. Meeletud plaanid ja külmavärinad. Päike ja herilased. Surnuaed ja Toomemägi. Emajõgi ja jäätisemaitse suus. Pikad patsid ja veel pikemad jalad. Ilusad jalad. Muusika ja Tants. Tants ja Muusika. Mida veel tahta kahel väikesel tüdrukul, kel maailm silme ees lahti. Võimalusterohkus kipub ahistama ja hirm võimust võtma. Aga seni, kuni on Tants, seni on ka armastus. Armastus maailma, iseenda ja tantsu vastu.

***

Ma sain eile peksa. Verbaalselt. Iseenda käest. Ja hästi see ei lõppenud. Täna ma igatahes kooli ei jõudnud. Oehh... ma tean, et hing on haige ja peeglist vaatab vastu üks hädine krõõt, aga homme olen jälle vormis. Neljapäeval trenni ei lähe. Ei taha neid näha... Aga ehk järgmisel neljapäeval juba lähen. Ärge valesti aru saage - Teie pole milleski süüdi, Te lihtsalt jäite mulle ette...

***

Ja Sina, mu kallis ... sulle ütlen seda, et kui olen tige, siis ole minuga armas...

***

Ma tahaks osata kirjutada armastuskirju. Ma tahaks olla see, kes ehast koiduni on võimeline tantsima. Ma tahaks julgeda olla ettearvamatu. Ma tahaks suuta lennata. Ma tahaks leida kulda mullast ja pärleid pihlakakobarate vahelt. Ma tahaks emmata päikest ja suudelda kuud. Ma tahaks ujuda vastuvoolu ilma väsimata. Ma tahaks lugeda inimesi, nagu loen tähti öisest taevast. Ma tahaks tunda iseennast, nagu tunnen kõrvetavat valu, kui käe tulle pistan. Ma tahaks kuulda hääli, mis kaotaks mu ümbert mateeria eksistentsi. Ma tahaks olla Sinu liblikad kõhus, Sinu südamevalu ja Sinu insomnia...!!

***

Ja veel... Ma olen paks. Armastusest. Ma olen armastust paksult täis. Juba kolmandat päeva olen ma hea. Hea inimene. Võiks öelda, et isegi eeskujulik. Ma armastan neid, kes mind vastu armastavad. Natuke armastan isegi neid, kes mind kohe üldse ei armasta. Võibolla sellepärast armastangi, et nemad mind ei armasta. Kiusu pärast. Armastuse kiusu..

***

Paistab, et kõik on hästi. Ma ei julge viimastele sündmustele eriti mõelda, sest kardan, et solgin need ära. Liiga väärtuslikud on nad. Nii ma siis mõttes pistan nad läbipaistvasse urni ja sulgen klaaskappi seitsme võtme taha. Ja siis, kui on Õige Aeg, siis võtan nad sealt välja, puhun tolmu pealt ja elu sisse. Aga mitte veel, liiga vara. Las nad võtavad enne kindla kuju. Ma ei taha ju, et nad mult sõrmede vahelt välja voolaks...!

***

I'm lost - somewhere between illusion and despair. If I could get some sleep it would be fine. But instead I'm being tortured by thoughts that should not even exist. Oh, how I love life?!

***

Ükskõik kus ma käin, ma näen seksuaalsust. Terve see maailm on niivõrd intiimne. Eelkõige on seda tants. Minu jaoks võib tants olla puhas seks. Mitte füüsiline, küll aga mentaalne. Ma ei pruugi Teda, oma kaastantsijat isegi mitte puudutada, aga ma tunnen ja tunnetan teda. Ma kuulen teda hingamas ja tema südamelööke. Ma sõltun temast ja tema minust. Me loome, koos, midagi...

***

Let me tell you all a story
Of a girl who thought she knew
A girl who loved herself and her world
A girl who loved her man and another girl...








17:54 0 comments

reede, aprill 04, 2003  

Aaaaaga, mul on palju mehi. Ma olen sellega päris rahul. Neil kõigil on mingi roll..mingi ainulaadne ja sümboolne tähendus minu jaoks. Näiteks on mul vend, kes on erakordne. Ta võib olla üdini ebaarmastav ja ükskõikne, kuid ometi eelistan ma oma juttudega tema poole pöörduda - ta on absoluutne rahu, absoluutne tasakaalukus, absoluutne sild minu soos. Ja mul on mu riiulile pandud poiss, kellelt õige pea tolmu pealt pühkida kavatsen. Tema on üks suur, ent paljutõotav küsimärk minu üüratult stabiilses stiihias. Mul on üks kirjatsura - siinsamas, kuid parajalt kaugel, et teda oma käega katsuda ei saaks... Aga ta on olemas ja ma ei küsi lisa. Ja mul on trots, armastus ja agoonia ühes hullumeelses androgüünis, kes mulle palju mõtlemisainet ja tujusid on pakkunud. Siis on mul see tantsupoiss, kes küll ei ole minu oma... Aga ta on mul olemas. Vahel on ta olemas ka siis, kui ma tahaks, et teda olemas ei oleks. Aga ta on olemas ka siis, kui ma tema eksistentsi ülistan.. Ja siis on üks miljon kakssada silmarõõmu, kellesse ma vaheldumisi, vastavalt tujudele armun... Ja siis on mul massöör, juuksur ja see maailma kõige parem bussijuht!!! Ja mul on see muusika, millest keegi teine ei saa aru nii nagu mina. Mul on kirjanikud, kellega öösiti dialooge pean..
Ma tean, et olen üksi, aga see meeldib mulle. Ma ei ole kellegi oma, aga kõik on minu omad.

Nad on mu muusika tantsusaalis, mu täiuslik uni ja mu suudlused kaela peal...
23:56 0 comments

 

Paistab, et koos ilmadega lähevad ka inimesed mu ümber järjest ilusamaks. Või on see mu pettekujutelm? Näen ma vaid seda, mida tahan näha? Või on see sellest, et Maksuamet mulle omal algatusel raha arvele kandis? Või on see kevadine päike, mis mind pimestab? Aga kõigest hoolimata on mind õnnistatud sellise armsa olevusega, nagu seda on Kadri. Ma tean, et vahel on raske ja vahel tahaks käega lüüa, aga temaga koos oldud aeg on kvaliteetaeg! 15:30 0 comments

teisipäev, aprill 01, 2003  

Ma oli täna situatsioon. Tegelikult täiesti tavaline olukord, aga piisavalt ebatavaline, et mul meeles mõlkuda. Nimelt sõitsin oma tavapärases kontekstis taas kord bussiga ja olin hõivanud ühe aknaaluse koha, et päikesel end hellitada lasta. Sõrmedel ja silmadel lasin samal ajal aga mängida raamatuga. Ent olukorra tegi pisut tavapäratuks see, et minu kõrval istus üks pime mees. Mul ei olnud otseloomulikult midagi selle vastu, kuid sisimas oli mul probleem : kuidas anda mittenägijale märku, kui soovin bussist väljuda?? Mina oma põhjendamatus häbelikkuses olen alati kasutanud selleks köhatamis-kohmitsemise meetodit, seejuures püüdes teha nägu, et mul on ilge kihk väljuda. Siiani oli see variant perfektselt töötanud. Aga, mis nüüd? Ja asja tegi tähelepanuväärsemaks veel juhus, et raamatus, mis mul käes oli, kirjutas Ta: ma olin mõnikord mõelnud, mis tunne võiks olla kurt või pime. Vahel panin silmad kinni ning püüdsin toas ringi liikuda. Kui niimoodi paar minutit teha, ei saa selget ettekujutust. Kui aga mask peas veeta terve pühapäev, siis õpib meie aju selgeks tajupiirid ning meie ruumi kujuteldava kuju. Korraga me märkame, et kui seista näoga ruumi poole või seina suunas, on tunda temperatuuride vahe. Seintest õhkub alati külma. Iga kord, kui ma liiga julgeks läksin, tundus, et kujuteldav ruum on suurem, ning ma lõin ennast valusalt ära, kui julgelt ukse suunas astusin, mis oli pool meetrit teises kohas.
Viimaks ei jäänud mul muud üle, kui oma hääl puhtaks köhatada ja teatada pinginaabrile, et sooviksin väljuda.. Ning enne, kui olin jõudnud oma argliku lause lõpetada, krapsas mees oma kepi ja oli end püsti ajanud..

Ehk oli ta seda momenti ette aimanud...?


17:40 0 comments