Ma tahaks ära joosta. Kõrini on. Ma tahaks tantsida kuumas kõrbeliivas ja Väikese Printsiga lambaid joonistada. Inimestest enam ei piisa. Nad on nõrgad ja oma ihade ohvrid. Mina nende hulgas. Kas ma olen ainus narr, kes arvab, et ta teab...? Ja Nad tulevad ja ütlevad, et Nemad teavad. Ehk on hoopis Nemad narrid? Ma olen iseennast ninapidi vedanud. Ma panin iseendale jala taha, aga ma ei ole kindel, kas ma ka maha kukkusin. See, kas ma kahetsen, selgub hiljem ja see on Tema teha. Nii lihtne oleks elada liblikana - ühe suve ja ühe ilusa elu. Ei mingit talve, ei mingit kõhklust - vaid tuul tiibades ja palg kaetud imetlevate pilkudega..
Ma ei taha olla kellelegi koormaks. Ma tahan vaid, et mind ei lollitataks.. Ma tean, et olen noor ja roheline. Mu jalad alles tudisevad all, aga see olen üdini Mina. See olengi Mina.
13:56 0 comments
