Kogu see lõputu saastaihalus tuleb ju sellest, et meie peas on ainult jama, ainult mustus ja propaganda. Kõnts. Me oleme täidetud igas mõttes jäätmetega, nii ei saagi me eluks tarvitada muud kui saasta ja seda ka endast maha jätta. Me ei hinda traditsioone, ideaale, kunsti ega loodust. Ka mitte inimest, mida ongi raske teha, sest inimene on selline, nagu ta on. (Sven Kivisildnik)
Paistab, et mitte lootus pole see, mis viimasena sureb, vaid hoopis kriitika!
Viva la critica!!!!
Väärtuslik ja väärtusetu (vääritu?) on sotsiaalselt määratletud. Ükski asi pole iseenesest rämps. See võib olla rämps vaid kellegi (indiviidi, grupi, ühiskonna, inimkonna) jaoks. On kaheldav, et leidub miskit, mis oleks rämps kõigi jaoks, peale rämpsu kategooria enda. Eriti, kui me ei piirdu üksnes inimkonnaga, vaid arvame “kellegi” hulka ka muud elusolendid. Siis tundub üpris loomulik, et see, mis ühe jaoks kasutu, võib teisele olla elutähtis. Rämps on suhteline kategooria, eksisteerides vaid suhtes kellegi või millegagi.
(Riste Keskpaik)
Või siiski mitte?
Anyway - he had it comin!! 20:47 0 comments
