Tants on mind jällegi üleni enda sisse mässinud. Nagu mõni paks vatitekk. Kool on sekundaarne, sellega on aega, tantsuga mitte. Ta tahab mind kohe, nüüd ja praegu. Teda ei huvita, kui ma väsinud, tüdinud või katki olen. Ometi on ta oma halastamatuses nii kerge. See viimane fraas, mis kõige rohkem hingeldama ajab; see märg ihu, mis klaasitaguse kuumusega võistu temperatuure tõstab; see hetk, mis on jäänud paari sammu kaugusele veepudelist.. See tuim tunne jalgades, kui mööda Emajõge jalutan ja tuultel oma kehaga mängida lasen, ongi väärt neid kaotatud tunde "tarkusest" pakatavast koolimajast. Ma olen üdini väsinud. Tundub, et olen oma väsimuses saavutanud sellise taseme, kus väsimusest väsinud olen ja thus endast ikka veel energiavarusid leian. Ma ei jõua ära oodata seda hetke, mil lavalt lava taha saan. Ja nüüd pean ma kogu selle, mis on tulnud minu seest ja mida sõnadesse ääretult keerukas panna on, just nimelt must-valgel kujul endast maha jätma. Ma ei ütle, et see võimatu on, aga see ei ole lihtne..
Ma olen surutud ühte pisikesse valguslaiku. Minu ees ja minu taga on pime. See on omamoodi rahustav, kuid mulle tundub, et keegi selles pimeduses tahab mulle midagi öelda. Ma ei julge igaks juhuks pead pöörata, kartes, et ta ütleb midagi, mida ma kuulda ei taha. Ma sulgen ennast meeletusse maailma, kus varjan end muusika, tantsu ja kallimate vahele. See on hetk enne uinumist, see on minu prelüüd õndsusele..
23:19 0 comments
