Ma oli täna situatsioon. Tegelikult täiesti tavaline olukord, aga piisavalt ebatavaline, et mul meeles mõlkuda. Nimelt sõitsin oma tavapärases kontekstis taas kord bussiga ja olin hõivanud ühe aknaaluse koha, et päikesel end hellitada lasta. Sõrmedel ja silmadel lasin samal ajal aga mängida raamatuga. Ent olukorra tegi pisut tavapäratuks see, et minu kõrval istus üks pime mees. Mul ei olnud otseloomulikult midagi selle vastu, kuid sisimas oli mul probleem : kuidas anda mittenägijale märku, kui soovin bussist väljuda?? Mina oma põhjendamatus häbelikkuses olen alati kasutanud selleks köhatamis-kohmitsemise meetodit, seejuures püüdes teha nägu, et mul on ilge kihk väljuda. Siiani oli see variant perfektselt töötanud. Aga, mis nüüd? Ja asja tegi tähelepanuväärsemaks veel juhus, et raamatus, mis mul käes oli, kirjutas Ta: ma olin mõnikord mõelnud, mis tunne võiks olla kurt või pime. Vahel panin silmad kinni ning püüdsin toas ringi liikuda. Kui niimoodi paar minutit teha, ei saa selget ettekujutust. Kui aga mask peas veeta terve pühapäev, siis õpib meie aju selgeks tajupiirid ning meie ruumi kujuteldava kuju. Korraga me märkame, et kui seista näoga ruumi poole või seina suunas, on tunda temperatuuride vahe. Seintest õhkub alati külma. Iga kord, kui ma liiga julgeks läksin, tundus, et kujuteldav ruum on suurem, ning ma lõin ennast valusalt ära, kui julgelt ukse suunas astusin, mis oli pool meetrit teises kohas.
Viimaks ei jäänud mul muud üle, kui oma hääl puhtaks köhatada ja teatada pinginaabrile, et sooviksin väljuda.. Ning enne, kui olin jõudnud oma argliku lause lõpetada, krapsas mees oma kepi ja oli end püsti ajanud..
Ehk oli ta seda momenti ette aimanud...?
17:40 0 comments
