Pärast vestlust H-ga:
Ma võiks küsida endalt, et mis mul viga on. Aga ma ei tee seda, sest ma tean vastust - mitte midagi. Mul pole mitte midagi viga, ma olen selline nagu olen. Pealtnäha ehk kullakarvalisem, ent seda siiruviirulisem seest. Ma eksitan inimesi oma välimuse ja sisemuse kontrastiga. Ennast väljaspoolt ma ei näe - seega ise tunnen seda tüdrukut, kes selle korpuse sees asub. Mu süda on mu akulaadija, mu silmad on mu displei..
Kui ma veel päris-päris noor olin ja oma esimest armastust armastasin, siis andsin ma endast kõik. Mida aeg edasi, seda vähem olen hakanud seda tegema. Ma ei usalda inimesi, veel vähem usaldan ennast. Tean, et olen targutanud maksimaalsuse-teooriast ja enda üdini ära andmisest, ent kui tegudeks läheb, siis jäävad otsad lahti. Mind on üheaegselt nii ära hellitatud kui ka lihtsalt ruineeritud. Ehk olen ma liiga egoistlik, et kedagi enam tuliselt ja meeletult armastada? Või pole ma Teda (kes tõeliselt tähtis oleks) veel kunagi tundma saanud? Tahaks loota... Vist...
Mu mõtted on hüplikud, käed külmetavad ja kõhus keerab. Ma tahaks susata oma varbad kellegi soojade jalgade vahele ja lihtsalt lesida. Isegi mitte uinuda. Ja ma tahaks teha seda nii kaua, kuni tundub, et enam paremaks minna ei saa. Siis ma võtaksin oma asjad ja läheksin koju. Ja see olekski kõik.
But they told me
A man should be faithful
And walk when not able
And fight 'til the end..
EI, ma ei masenda ennast..Ma olen armunud ja mul on hirm. 16:57 0 comments
