Ma sirvisin oma vanu kirjutisi. Möödunud emotsioonid ründasid mind nagu näljane sääseparv... Ma olen nad ise tekitanud - las nad nüüd söövad mind..
Ma justkui kõnniksin mööda teed, mis on ühteaegu lai ja kitsas, sile ja siis jällegi raskesti läbitav, kord on ta silmapiirini selge, kord meeletult käänuline. Ma suudaksin selle sama tee peal jõuetuseni joosta ja siis jällegi kukkuda nii, et valu mind piinab. Aga kas ma tahan mööda seda rada käia? Keegi minu käest ju ei küsinud. Võibolla oleks parem käia mööda teed, mis on sama ühtlane ja lame kui kõrb? Kas keegi julgeb tõsta käe ja kinnitada mulle, et selle teekonna käigus leian ma endale selle, mida nii õhinal otsin? Mind hirmutab isegi mõte sellest, et lisaks halvasti läbitavale teele valin ma valed teeotsad, otsin väljapääsu umbteedelt, pööran sisse valedesse hoovidesse ja kohtan valesid inimesi. Ma ju tean, et see pole minu teha. Mõni usub saatusesse, mõni juhusesse ja mõni iseendasse. Mul pole õrna aimugi millesse mina usun. Aga ma olen noor ja kogenematu. Olen alles oma teekonna stardijoonel, valmis teele asuma. Kui ma vaid leiaks kellegi, kes julgeks minuga kaasa tulla?!
***
Ohh, et tuleks keegi ja suudleks mind jalust nõrgaks...!
***
Kõik tundub kuidagi ülevoolavalt ebareaalne. Olgugi, et emotsionaalselt elevandi-tasandil, suudab inimene aeg-ajalt tekitada füüsiliselt adutavat elektrit, mille järellainetused on kui järelmäng millelegi unustamatule. On ülimalt nauditav kuulda kolmest allikast korraga, et mind armastatakse - ikka veel ja täie auruga. See on puhas mentaalne eneserahuldamine teiste tunnete arvelt...
***
See on siis see akadeemiline Maarja, kes on sotsiaalselt aktiivne ja mõtetega hariduses. Aga see Vaimne Maarja, istus täna n + 1 tundi ühes ja samas asendis kuvari ees ja pani ükshaaval tähti kokku, teisisõnu luges. Isegi ahmis lugeda. Igasugused väiksemadki mõttejubinad naha ülesannetest ja toidu liikumisest seedeelundkonnas olid kui peoga pühitud. Jaa - Vaimse Maarja vastu Akadeemiline Maarja ikka ei saa. Ja isegi, kui saab, siis ikka pisarate ja piitsaga. Aga seda Akadeemilist Maarjat hindab ka Vaimne Maarja suuresti, austab tema ambitsioone ja tegutsemissoove. Nii, et üks täiendab teist. Justkui ideaalne harmoonia. Kui vaid need kolmas, neljas, viies jne Maarja end aeg-ajalt ei ilmutaks ja kõike sassi ei ajaks..
***
Ma tahaks teid lüüa, inimesed!
***
Vaid üks inimene on minu jaoks piisav, tervik. Nii täiuslik oma vigadega, nii lõputu oma algustes, nii armas oma kurjuses. Nii hommikune minu öödes..
***
Tänaseks päevaks olen ma ennast ümbritsevast eraldanud. Inimestest ei piisa enam.. Ja ma ootan, et saabuks kevad ja võtaks talvelt süütuse.
***
Minu jaoks on tants midagi erilist, midagi püha. See on nagu narkootikum, millest võõrandumine tundub üsnagi piinarikas ja haigettegev. See on maailm, millesse ma mitmeid kordi nädalas sukeldun, et pääseda rõvedast reaalsusest. Tantsus on harva halba! Kuid samas on tants ka midagi, mida ma mõnikord vihkan ja teinekord armastan, mida kardan ja mida ma tahan veel ja veel ja veel.. See on kui tõusude ja mõõnadega suhe, mis pakub nii pinget kui ka rutiini. Tants õpetab mulle elama, sama moodi kui inimesed minu sees ja minu ümber. Ma suhtlen Tantsuga, meil on oma salakeel ja oma pisike maailm, mis iga päevaga kasvab ja areneb.
***
Üks võrratu päev. Täis naeru ja nostalgiat, õnne ja natuke nukrust. Killukesed minevikust, lootused tulevikust. Meeletud plaanid ja külmavärinad. Päike ja herilased. Surnuaed ja Toomemägi. Emajõgi ja jäätisemaitse suus. Pikad patsid ja veel pikemad jalad. Ilusad jalad. Muusika ja Tants. Tants ja Muusika. Mida veel tahta kahel väikesel tüdrukul, kel maailm silme ees lahti. Võimalusterohkus kipub ahistama ja hirm võimust võtma. Aga seni, kuni on Tants, seni on ka armastus. Armastus maailma, iseenda ja tantsu vastu.
***
Ma sain eile peksa. Verbaalselt. Iseenda käest. Ja hästi see ei lõppenud. Täna ma igatahes kooli ei jõudnud. Oehh... ma tean, et hing on haige ja peeglist vaatab vastu üks hädine krõõt, aga homme olen jälle vormis. Neljapäeval trenni ei lähe. Ei taha neid näha... Aga ehk järgmisel neljapäeval juba lähen. Ärge valesti aru saage - Teie pole milleski süüdi, Te lihtsalt jäite mulle ette...
***
Ja Sina, mu kallis ... sulle ütlen seda, et kui olen tige, siis ole minuga armas...
***
Ma tahaks osata kirjutada armastuskirju. Ma tahaks olla see, kes ehast koiduni on võimeline tantsima. Ma tahaks julgeda olla ettearvamatu. Ma tahaks suuta lennata. Ma tahaks leida kulda mullast ja pärleid pihlakakobarate vahelt. Ma tahaks emmata päikest ja suudelda kuud. Ma tahaks ujuda vastuvoolu ilma väsimata. Ma tahaks lugeda inimesi, nagu loen tähti öisest taevast. Ma tahaks tunda iseennast, nagu tunnen kõrvetavat valu, kui käe tulle pistan. Ma tahaks kuulda hääli, mis kaotaks mu ümbert mateeria eksistentsi. Ma tahaks olla Sinu liblikad kõhus, Sinu südamevalu ja Sinu insomnia...!!
***
Ja veel... Ma olen paks. Armastusest. Ma olen armastust paksult täis. Juba kolmandat päeva olen ma hea. Hea inimene. Võiks öelda, et isegi eeskujulik. Ma armastan neid, kes mind vastu armastavad. Natuke armastan isegi neid, kes mind kohe üldse ei armasta. Võibolla sellepärast armastangi, et nemad mind ei armasta. Kiusu pärast. Armastuse kiusu..
***
Paistab, et kõik on hästi. Ma ei julge viimastele sündmustele eriti mõelda, sest kardan, et solgin need ära. Liiga väärtuslikud on nad. Nii ma siis mõttes pistan nad läbipaistvasse urni ja sulgen klaaskappi seitsme võtme taha. Ja siis, kui on Õige Aeg, siis võtan nad sealt välja, puhun tolmu pealt ja elu sisse. Aga mitte veel, liiga vara. Las nad võtavad enne kindla kuju. Ma ei taha ju, et nad mult sõrmede vahelt välja voolaks...!
***
I'm lost - somewhere between illusion and despair. If I could get some sleep it would be fine. But instead I'm being tortured by thoughts that should not even exist. Oh, how I love life?!
***
Ükskõik kus ma käin, ma näen seksuaalsust. Terve see maailm on niivõrd intiimne. Eelkõige on seda tants. Minu jaoks võib tants olla puhas seks. Mitte füüsiline, küll aga mentaalne. Ma ei pruugi Teda, oma kaastantsijat isegi mitte puudutada, aga ma tunnen ja tunnetan teda. Ma kuulen teda hingamas ja tema südamelööke. Ma sõltun temast ja tema minust. Me loome, koos, midagi...
***
Let me tell you all a story
Of a girl who thought she knew
A girl who loved herself and her world
A girl who loved her man and another girl...
17:54 0 comments
