Ma küll mõtlesin, et ei hakka enne kirjandit oma ainestikku kulutama ja ei bloggerda for a while, aga võta näpust... Siin ma nüüd olen oma tusatuju ja hirmuga. Ma lugesin oma vanu kirjandeid ja - kuidas ma sain nii loll olla??? Ja siis ma lugesin oma õe veel vanemaid kirjandeid ja - kuidas ta küll nii kaugele on jõudnud???:) Ja siis mul tuli meelde, et ma pidin kunagi koolis Christmas Show'l Charlie Chaplinit mängima?!? Sellest tulenevalt olen ma rahul, et juba homme esimese varba üle lävepaku susata saan.. Ma oletan, et ma ei oleks midagi olulist kaotanud, kui ma oma isa riietega lavale roninud poleks. Aga samas olen ma sellel laval ka tantsinud ja oma edevust toitnud. Mul on olnud võimalus päris mitu korda neid kulunud mikrofone tatistada.. Eriti rahul olen ma eelmisele lennule lõpupeo organiseerimise ja läbiviimisega. Ma olen nii mõnegi vahva inimesega neid vanu pinke sodinud ja katkiste sukapükste pärast põdenud. Olen elevusega abituriendina kriite tahvli külge liiminud ja mitte nahutada saanud. Direktori vestlusel olen päris palju käinud, aga seda siiski kui õpilaste esindaja. Ma olen pidanud spordipäeval 500. meetrit jooksma ja pärast seda vere maitset suus tundma. See jääb mulle eluks ajaks meelde! Nad on isegi mu telefoni ära võtnud, rääkimata minu puhtusest... Ma olen Neile kõik andnud - oma kõnevõistluse esimese koha ja põhjused põhjuseta puudumuste kohta. Ja nüüd võtavad Nad mu higi ja mõtted. Olgu peale. Las nad siis. 19:49 0 comments
