Vahel ei kuku asjad kohe üldse välja. Ei hästi, ega halvasti. Nad lihtsalt on. Eemaletõukavalt igavad. Ja siis ma söön mingit kahtlase väärtusega jäätist, kuulan oma matchbox 20t ja mõtlen, et asjad võiks hoopis teisiti olla. Mul ei võtaks rohkem kui viis minutit, et midagi jäädavalt muuta. Näiteks võiks ma Madlile rääkida seda, mida tema eest varjanud olen. Aga ma ei tee seda. Mitte täna, mitte sel kuul, mitte sel aastal, sest ma ei taha seda olukorda muuta. Ma tahan, et kõik jääks nii, nagu on - muutumatu. Ma istun edasi sellel samal toolil ja elan läbi mingeid valesid emotsioone. Ma nagu ei olekski lihast ja luust inimene. Pigem olen ma nagu mingi kujutlus, kellegi teise fantaasia. Ma oleks nagu mingi võõra tüdruku alias. Ma ei ole kindel, kas ma seda tüdrukut tunnen või ei, aga tean, et see ei ole mina. Aga need, keda ma tahaks, et tuleks ja mind ellu ärataks, on kuskil ära. Neil on oma argipäevad, millega jännata; neil on oma eraelu ja oma siseelu. Nii ma ootangi, et tuleks keegi ja puhuks mulle elu sisse - et ma saaks tunda oma tegelikku olemust. On hetki, kus ma põen selle pärast, aga need on harvad. Ma nagu ei saaks aru, mis toimub. Õigemini - ma saan aru, aga mind ei kõiguta miski. Kui ma saaks lennata kuhugi mujale, näiteks mööda Linnuteed kuhugi tundmatusse, siis ma usun, et saaksin tunda seda, mida "normaalsed" inimesed tunnevad. Üks "normaalne" inimene pakub mulle parajal hulgal põnevust, kuigi ma ei ole kindel, kas ta on ikka "normaalne", sest ma ei tea temast piisavalt. Ja kuna olen ammu loobunud muinasjutulistest unistustest, siis olen vääramatult kindel, et ma ei saagi teda kunagi teadma (loe: tundma). Ma pean ennast ahistama sellega, et kontrollida oma käitumist whenever he's around.. Miks? Sest ma ei tunne teda... Ta nagu ei tahakski, et ma teda tundma saaks, sest see oleks mulle liiga lihtne.. Ju ta vist nii ongi. Tema nime peaks ma vaid raamatupoes nägema, mitte oma nime kõrval..
Anybody seen my baby? Anybody seen his eyes..?
22:39 0 comments
