Peaks hakkama otsi kokku tõmbama. Kuigi samas - olenemata aastakäigust lähevad need samad otsad koos selle sama minuga seda sama teed edasi. Ma teadsin juba jaanuaris, et see aasta saab olema huvitav - oligi. Eelkõige huvitav mu enda jaoks. Iseenda avastamine on ikka põrgulikult kütkestav ajaviide. Isegi siis, kui endas pettuma pean. Kuidagi tulen ma ju tsüklist välja ja siis on jälle parem. Mul vist ei ole mõtet nimeliselt oma erilisi kordaminekuid ja läbikukkumisi pingeritta asetama? Aga nii vähe kui ma olen muutunud, samavõrra rohkem olen ma samaks jäänud. Ikka üsna laisk ja üsna roosa. Aga nüüd on tahtmist kuidagi rohkem. Ehk ka tarkust seda hinnata osata..?
Igal pühapäeval pärast joogatrenni on mul siiras kavatsus hakata tervislikuks. Loobuda pahadest harjumustest, pidada vaimset ja füüsilist dialoogi oma kehaga jne jne. Kui ma aga selle sama päeva õhtul diivanil lösutan ja viinamarjadest vaimustun, siis "kaovad" need lubadused kuhugi mälusoppi, ega tule sealt enne järgmise pühapäeva pärastlõunat välja. Aga ma tean, et see on rohkem kui inimlik ja et sellist viga saab parandada. Seega ei vaeva ma end selle murejupikesega just väga palju. Ehk siis "homme hakkan õppima!"
Mind on alati ajanud endast välja need situatsioonid, kus ma ettekavatsemata kedagi tänaval trehvan. Mõnikord astun ma juurde ja sunnin seda vaest olevust vastama küsimusele "kuidas läheb?". Absurd. Ma tean. Aga millegi pärast teen ma seda ikka. Ja kui ma neile ainult naeratan ja edasi kõnnin, siis vaevab mind järgmised viis minutit südametunnistus, kes ütleb, et see inimene on oma südame sügava põhjani solvunud. Mõnikord, kui näen eriti armast inimest, siis tahaks ma teda lihtsalt möödaminnes kallistada. Ja siis kõnniks ma rahulikult edasi. Nii oleks kõige parem... Ja üldse, minu arust peaksid eestlased rohkem musitama...
22:07 0 comments
Eile öösel sattusin oma armsa sõbraga nii sügavasse jutuhoosse, et kumbki meist unustas märgata, et kell on juba hommikus. Ning otseloomulikult ei saanud ma pärast voodis ikkagi sõba silmale, sest olin ju kogenud sellist fanaatilist vestlust, mis peaks iga karu talveunest üles äratama. See noormees on selline inimene, kellega võiks ennast halliks rääkida, temaga koos nutta ja naerda. Ja seda me teemegi. Ja sellepärast ta mulle nii unikaalne ongi..
Lumi võiks maha tulla ja K. võiks koju tulla... 23:04 0 comments
Jah, ja Tartu on natuke väikseks jäämas...
20:56 0 comments
Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja,
mis tänaseni kostab sinu sees.
Ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja,
siis tea, et kõik on alles alguses..
Ma tahaks pugeda kellegi südamesse ja seal hästi palju pahandust teha..:) 21:42 0 comments
...üks kirglik suudlus põletab kehas 12 kilokalorit. Kolm 20-sekundilist suudlust loovad aga püsiva romantilise meeleolu terveks päevaks. Sedasi päevast päeva suudeldes saab vaevata aastas ühe kilogrammi alla võtta. Pikk ja palav suudlus aitab vabaneda ka luksumisest:) Oleks ma seda siis teadnud, kui ma praktiliselt terve päeva luksusin. Btw, kuidas see üldse välja näeb? Luksujat kirglikult suudelda, i mean...
Kas ma olen juba maininud, et olen oma kroonilise väsimuse armetu ohver? Absoluutselt võimatu on ennast kuidagigi tööle rakendada. Aga ma tean, et ma ei ole tema ainus ohver - Marika oli täna kell pool kolm, kui ma teda joogasse kutsusin, veel hommikumantlis, nii et.. Mõnega võrreldes olen ma üsna rahmeldaja:P Aga nõustun temaga sajaprotsendiliselt selles, et täna on just selline kodus-istumise ilm. Kus mu suitsujuust ja vein on?? 20:09 0 comments
Ja täna õpetasime Lauriga Laurale, kuidas mitte vee alla vajuda:) Vahepeal oli selline tunne, et tahaks lõhkeda - ja ujutaks kõik oma armastusega üle! 21:33 0 comments
Ilusale raamatukogu arvuti lameekraanile on kleebitud punane silt "teadusandmebaaside kasutajale". See on siinsamas, mu silmade kõrgusel. Kas Delfi on "teadusandmebaas"? Või Blogger? Mis ma nüüd siis tegema pean - pooleks minema? Ja kes kontrollib, tahaks teada? Või on tegu eetikaküsimusega? "Aususprintsiip" nagu mu kallis keskkooli inka õpetaja tarvitses südamele panna, kui ta meid pärast tööküsimuste kättejagamist oli üksinda klassi jätnud, et ise koos kolleegidega üle koridori keeltekeskuses kohvi juua. Peaks mainima, et südametunnistus oli nendel hetkedel küll viimane asi, mis meid piinas. Ja ega ta mind praegugi suuresti ei häiri. Kui, siis võibolla ainult sellest, et ma ei tea, mida ma tahan. Kuigi aega veel on ja minuga ei juhtu midagi, kui ma otsekohe mingeid otsuseid ei langeta, närib mind ikkagi midagi..
Üks hea asi tänase päeva juures oli see, et ma lõpuks ometi leidsin endale kindad ja mütsi. Helesinised. Sall juba oli. Õigupoolest tahtsin ma küll helesiniseid nahkkindaid, aga miski minu sees ütles, et järgmise kolme aasta jooksul ma neid ei leia. Aga keda kotib, pehmed kindad on ka head:) Sellises... pehmed...
Ma ei saa mitte keskendet (kas pole vahva sõna?). Inimesed taaruvad must mööda, kõigil teadmistehimulised näod peas. Ja mina nagu koolijüts enne tee ületamist - vahin pidevalt ühele ja teisele poole. Tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Miks ma neid üldse vaatan, ma ei saa aru. That is the question...
Ei. Nüüd aitab. Vaja veel inglise keelde jõuda ja ettekanne ette kanda. Selliste asjadega ei naljatata, you know.. Btw, mu inglise keele õppejõud on sutsu imelik. Ta teeb mind närviliseks. Aga samas - kes ei oleks? Perfect is boring! 15:41 0 comments
Ja siis ma veel mõtlen. Hästi palju. Mõtlen ette ja taha, endast ja teistest, maailmast, maast ja ilmast. Nii hea on..
Oot, oot.. nüüd sai mõte otsa. Lähen vaatan, kas leian kusagilt..
21:38 0 comments
Milline on rikka inimese ajavarud? Kui tegemist pole mitte päranduses supleva vaid ettevõtliku rikkuriga, siis neid varusid nagu ei olekski. Nende päevaraamatud on otsast otsani täis kritseldusi erinevate kohtumiste, ettekannete ja tähtsate sündmuste kohta. Nad on nõutud ja tahetud. Inimesed imetlevad neid, kuid see imetlus maksab. Ja maksab seesama imetletav rikkur, kes peab ohverdama oma vaba aja ja isiklikkuse.
Vaatame aga tema oponente – rahatuid eluarmastajaid, boheemlasi või hoopis elule jalgujäänud osa inimkonnast. Nad võivad küll nõustuda faktiga, et raha on elus tähtis element, kuid iial ei saaks nad krõbisevat pidada enestele primaarseks. Nende väärtused on ehk paigutatud mujale – värskesse õhku, armastusse või toitu. See on omamoodi nende raha. Viimasest enam on neil aga aega. Aega, et elada ja tunda.
Aga mida tehakse vabal ajal? Tarbitakse. Kõikvõimalikke asju, kõikvõimalikes kohtades, kõikvõimalike summade eest. Tekib dilemma – rikastel, kui potentsiaalsetel tarbijatel on raha teenides tunduvalt vähem aega tarbida, kui seda on rahatutel, kel aega nagu muda. Tasakaal justkui oleks, ent mitte selline, mis tekitaks majandusliku stabiilsuse. Küsimus ilma vastuseta. Probleem ilma lahenduseta..
22:58 0 comments
Telekas näidati vaeseid inimesi. Mitte, et ma neid irl näinud poleks, aga... ja mitte, et ma ise hirmus rikas oleks, aga minust on see maailmavalu kuidagi sujuvalt mööda läinud. Ma mõtlen, et on kaks selget varianti: sa võid olla vaene, aga teha seda väärikalt või sa võid olla vaene, kiruda maapõhja kõik, kellel võiks selles mingi osalus olla ning ennast juustepiirini pehmeks juua. Ma ei väidagi, et väärikalt "mitte hakkama saada" on maailmatumalt komplitseeritud, aga no kuulge - kes ikka vähegi punnib, see ikka saab küll. See on nagu meie Eestigagi - Kohtla-Järvelt veel naftat pole leitud, oma Nokiat pole me leiutanud ja ega me nüüd nii väga suured ka ei ole, aga kuidagi ju hakkama saame. Ma tean, et üsna vaevaliselt, aga ma mitte ei viitsi viriseda ka. See on kõige mõttetum. Aga näete - onud täna telekas virisesid. Ja mul mitte ei ole neist isegi kahju ka. Kui inimene tõepoolest usub, et kõik, kes on rikkad, on vargad ja valetajad, siis... Anna minna! Mina eelistan olla sinisilmne..
Eile oli Vanemuises Maarja küla kontserta. Ilgelt lahe oli. Mul on näitlejate pihta mingi kahtlane fetish. Vanajumal ise teab, miks see nii on, aga mulle kuidagi pakuvad nad pinget lihtsalt. Aga samas - mulle pakuvad seletamatut pinget ka marineeritud seened, kisselliklimbid ja liiklus. Jah, liiklus. Vähemalt üks asi, millest inimesed koos kinni peavad ja mille baasreegleid järgitakse. Autod tulevad ja lähevad, seisavad ja sõidavad.. kollased, punased, mustad. Valged eriti. No on ju ilus:P 21:23 0 comments
See on nii paha, kui inimesed üksteist ei mõista. Ja ma olen tähele pannud, et sellistel puhkudel ei aita rääkimine ka. Kaks täiesti erinevalt planeedilt inimest võivad eneselegi teadmata teha tohutult palju kahju. Eriti õnnetu on olukord siis, kui need inimesed kunagi teineteist armastasid. Või siis vähemalt uskusid, et armastasid. Tundub, et praegu ei aita midagi muud, kui lihtsalt ehitada müür vahele ja kõrvaklapid pähe panna. Substituut küll, aga kes sellest enam hoolib..
Aga õnneks juhtub selliseid asju üsna harva. Eile näiteks oli mul terve klubitäis sõpru ja kõik paistsid endalegi üllatuseks nii ilusad:) Neljatunnine unepaus jäi muidugi lühikeseks, aga eksam sai sellegipoolest ootamatult kerge käega valmis tehtud. Mulle meeldib, et homme on laupäev ja siis pühapäev. Ja juba varsti on detsember ja siis kohe-kohe on juba jõulud.
20:37 0 comments
Eile toimus Keemiaringis intrigeeriva pealkirjaga - Täna seksime!"- avalik foorum. Rahvast oli nagu muda, mida ma ka eeldasin, sest sex sells. Mina ei läinudki siina niivõrd midagi uut teada saama, kuivõrd tahtsin ma lihtsalt kuulda, mida asjalikku või vähemasjalikku oskavad Kati Murutar (kes teda ei teaks), Fred Kirss (TÜ kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja) ja Peter Hagen (Maaja peatoimetaja) mulle öelda. Kaks esimest neist olid selges hämmingus asjaolust, et neid taolisele debatile üldse oli kutsutud. Hageni vastu tekkis aga täielik antipaatia. Kui keegi otsib emotsionaalselt absoluutselt maitsetut lihasööjat, siis tema'p see ongi! Murutar ja Fredi (nagu Kati teda hellitlevalt nimetas) olid aga mõnusad vaadata ja sümpaatsed kuulata. Nüüd ma vähemalt tean, et Kati ja Alo on ainult ühe korra elus seksinud kondoomiga (mis pealegi katki läks) ja et nende tütar ei ole veel naiseks saanud.. Mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan, seda teab vaid naine ise. Aga see selleks - mulle meeldis see hoolimatus, millega kirjanikuproua oma teadmisi ja kogemusi jagas. Fredi oli kaasa võtnud 800-leheküljelise soomekeelse raamatu, mille põhjal ta siis oma vastused kombineeris ja kust kõikvõimalikke uuringuid dikteeris. Eestlaste kombekohaselt tekkis nii mõnigi piinlik moment, kus saalitäis agaraid noori hinge kinni hoidsid ja mõnda eriti tabavat repliiki ootas, mis hetke päästaks. Mõnikord tuligi, aga teinekord jälle mitte. Aga lahe oli - kõik olid parajalt aplad ja rõõmsad juba ainuüksi sellepärast, et kõnealune "loeng" mitte SKP-st või eraõigusest polnud.. Asi seegi. Täna seksime!
Mu pitsu kodus streigib - ta ei söö üldse. Panen talle hommikul kausitäie krõbuskeid ette, aga tema sindrinahk loodab õhtuni, et äkki laualt midagi kukub.. Eks see ole tegelt kasvatuse viga - aeg ajalt kukub ka! Aga see ei ole veel mingi otsustaja! Mamps teadis öelda, et taksikoerad jäävad elu lõpuni kaheaastase lapse arengutasemele - keelad küll, aga kasu sellest suurt ei ole. Ei mõika. Alles mõned ööd tagasi tabasin ta valge diivani peal lösutamas ja kassile külje alla pugemas, mis siis, et mõned sajad korrad teda sealt maha olen käsutanud ja inetu häälega teda keelanud. Vend ei lubanud talle "fu" sõna õpetada, sest ta leidis, et see on kole sõna. Nüüd meie kuts ongi harjunud sellega, et talle öeldakse inimeste keeles "ei tohi". Ja ega ei tohi ka. Tegelt on meil ta tore. Ükskord ta isegi meeldis mulle. Suvel.
Kas keegi teab soovitada mõnda printsi valgel hobusel, kes igal õhtul massaazhi tahaks teha ja mul mõnikord varbaküüsi lakkida viitsiks?
17:36 0 comments
Geisha ja Erki blogi lugedes sattusin ma nendest õige pisut vaimustusse. Õigemini, väljastpoolt ei olnud midagi näha, aga seesmiselt ahmisin ma õhku ja tundsin, kuidas mahe soojus mööda mind ülespoole ronis: Nutsin, sest pyyan tuult, /.../ sest k6ik on m6nikord t2iuslik, /.../, sest ammu pole nutnud, /.../, sest pole harjunud kaotama, sest kaotan pidevalt, sest... Ma tean juba ammu, et kõik lihtne pole alati geniaalne, aga kõik geniaalne on ALATI lihtne. Detailid loevad ja lihtsus lööb!
Mul on hea meel, et see õhtune moment kompenseeris hommikuse - bussisõit on mõnikord ikka väga ugly. Kui oleks garanteeritud see, et ma saan seda teha õndsas üksinduses, ilma et mingi tont mulle kõrvale istuks ja minu "ideaalset eksistentsi" ruineeriks, siis teeksin ma seda õndsas üksinduses.
Ma sain täna oma esimese jõulupeo kutse. See oli armas, sest vahetult enne seda olin saanud sõnumi, mis teatas, et sel aastal ootab Ta jõule!:) I wonder why! Aga jah - kesklinna akendel ei ole veel siravaid tulukesi ja Tartu ei ole "põlema pandud", aga mingisugune aimdus minus olemas on. Ja ma siiralt ootan jõule. Mitte kingituste pärast - meie peres on nende üleandmisest paras farss saanud ning kõik eelistavad nii kui nii ogarat söögiorgiat kinkidele. Ja mandariinilõhn on minu jaoks juba aastaid sümboliseerinud jõulude lõhna. Aga ootamine on ka hea..
20:57 0 comments
