Öeldakse, et aeg on inimese kõige rikkam vara. Ta läheb halastamatult edasi, ega peatu. Meie asi on ise suuta temaga sammu pidada. Temast maha jääda on ääretult lihtne, ette jõuda aga samavõrra raske. Õige ta ju on. Aga samas – kas aeg on alati konstantse väärtusega?
Milline on rikka inimese ajavarud? Kui tegemist pole mitte päranduses supleva vaid ettevõtliku rikkuriga, siis neid varusid nagu ei olekski. Nende päevaraamatud on otsast otsani täis kritseldusi erinevate kohtumiste, ettekannete ja tähtsate sündmuste kohta. Nad on nõutud ja tahetud. Inimesed imetlevad neid, kuid see imetlus maksab. Ja maksab seesama imetletav rikkur, kes peab ohverdama oma vaba aja ja isiklikkuse.
Vaatame aga tema oponente – rahatuid eluarmastajaid, boheemlasi või hoopis elule jalgujäänud osa inimkonnast. Nad võivad küll nõustuda faktiga, et raha on elus tähtis element, kuid iial ei saaks nad krõbisevat pidada enestele primaarseks. Nende väärtused on ehk paigutatud mujale – värskesse õhku, armastusse või toitu. See on omamoodi nende raha. Viimasest enam on neil aga aega. Aega, et elada ja tunda.
Aga mida tehakse vabal ajal? Tarbitakse. Kõikvõimalikke asju, kõikvõimalikes kohtades, kõikvõimalike summade eest. Tekib dilemma – rikastel, kui potentsiaalsetel tarbijatel on raha teenides tunduvalt vähem aega tarbida, kui seda on rahatutel, kel aega nagu muda. Tasakaal justkui oleks, ent mitte selline, mis tekitaks majandusliku stabiilsuse. Küsimus ilma vastuseta. Probleem ilma lahenduseta..
22:58 0 comments
