Teate, ma olen nagu mingist külmarohuteereklaamist - käin päev otsa ringi taskurätt nina otsas, seesama punane nina paistmas kilomeetrite taha. Ja kui ma täna koos 149 inimesega hiirvaikuses eksamit tegin, siis olin ma ainus, kes iga viie minutit tagant löristas. See ei olnud üldse lahe!
See on nii paha, kui inimesed üksteist ei mõista. Ja ma olen tähele pannud, et sellistel puhkudel ei aita rääkimine ka. Kaks täiesti erinevalt planeedilt inimest võivad eneselegi teadmata teha tohutult palju kahju. Eriti õnnetu on olukord siis, kui need inimesed kunagi teineteist armastasid. Või siis vähemalt uskusid, et armastasid. Tundub, et praegu ei aita midagi muud, kui lihtsalt ehitada müür vahele ja kõrvaklapid pähe panna. Substituut küll, aga kes sellest enam hoolib..
Aga õnneks juhtub selliseid asju üsna harva. Eile näiteks oli mul terve klubitäis sõpru ja kõik paistsid endalegi üllatuseks nii ilusad:) Neljatunnine unepaus jäi muidugi lühikeseks, aga eksam sai sellegipoolest ootamatult kerge käega valmis tehtud. Mulle meeldib, et homme on laupäev ja siis pühapäev. Ja juba varsti on detsember ja siis kohe-kohe on juba jõulud.
20:37 0 comments
