Nonii - jälle targutasin psühholoogia virtuaalses seminaris ning vaidlesin õppejõule vastu, olgugi et ma ei mäleta, et oleksin tema loengutes käinud või teda ennastki kordagi näinud. Tühja sellest! See ongi suuresti üks põhjuseid, miks mulle ülikool keskkoolist enam imponeerib - võimalus olla incognito . See tähendab, et kui mõni eksam või töökene nässu läheb, siis ei piina südant teadmine, et armas pedagoog mulle arusaamatul ilmel otsa vaatab ja küsib, et "kallis Maarja, mis sinuga juhtunud on??"
Geisha ja Erki blogi lugedes sattusin ma nendest õige pisut vaimustusse. Õigemini, väljastpoolt ei olnud midagi näha, aga seesmiselt ahmisin ma õhku ja tundsin, kuidas mahe soojus mööda mind ülespoole ronis: Nutsin, sest pyyan tuult, /.../ sest k6ik on m6nikord t2iuslik, /.../, sest ammu pole nutnud, /.../, sest pole harjunud kaotama, sest kaotan pidevalt, sest... Ma tean juba ammu, et kõik lihtne pole alati geniaalne, aga kõik geniaalne on ALATI lihtne. Detailid loevad ja lihtsus lööb!
Mul on hea meel, et see õhtune moment kompenseeris hommikuse - bussisõit on mõnikord ikka väga ugly. Kui oleks garanteeritud see, et ma saan seda teha õndsas üksinduses, ilma et mingi tont mulle kõrvale istuks ja minu "ideaalset eksistentsi" ruineeriks, siis teeksin ma seda õndsas üksinduses.
Ma sain täna oma esimese jõulupeo kutse. See oli armas, sest vahetult enne seda olin saanud sõnumi, mis teatas, et sel aastal ootab Ta jõule!:) I wonder why! Aga jah - kesklinna akendel ei ole veel siravaid tulukesi ja Tartu ei ole "põlema pandud", aga mingisugune aimdus minus olemas on. Ja ma siiralt ootan jõule. Mitte kingituste pärast - meie peres on nende üleandmisest paras farss saanud ning kõik eelistavad nii kui nii ogarat söögiorgiat kinkidele. Ja mandariinilõhn on minu jaoks juba aastaid sümboliseerinud jõulude lõhna. Aga ootamine on ka hea..
20:57 0 comments
