Sattusime isaga täiesti juhuslikult sinna uude keskusesse Annelinnas ning ma lausa vaimustusin sellest rahvahulgast. Ma ei kujuta ette mille alusel minu vaimustumine toimus, aga ma lihtsalt nautisin seda, et nad oma juhmide nägudega mulle vastu kõndisid, mitte midagi otsides ja mitte midagi leides. Mulle meeldisid need jõmmid, kes pinkide peal istusid ja jäätist lakkusid, mitte midagi tahtsid ja mitte midagi said. Ja ma vaimustusin oma papsist, kes võib samal ajal olla nii üks väga väga pikk juhe kui ka kõige koomilisem onu, keda maailmas nähtud. Ja tal on minu pärast tõsine mure - ma nimelt olevat alcohol-prone. Juba mitmendat õhtut järjest nõuan, et ta oma väärtuslikust veinikogust mõnel korgi eemaldaks ja mind kostitaks. Aga kuidas saaks ta mulle "ei" öelda?!
Eile öösel sattusin oma armsa sõbraga nii sügavasse jutuhoosse, et kumbki meist unustas märgata, et kell on juba hommikus. Ning otseloomulikult ei saanud ma pärast voodis ikkagi sõba silmale, sest olin ju kogenud sellist fanaatilist vestlust, mis peaks iga karu talveunest üles äratama. See noormees on selline inimene, kellega võiks ennast halliks rääkida, temaga koos nutta ja naerda. Ja seda me teemegi. Ja sellepärast ta mulle nii unikaalne ongi..
Lumi võiks maha tulla ja K. võiks koju tulla... 23:04 0 comments
