Peaks hakkama otsi kokku tõmbama. Kuigi samas - olenemata aastakäigust lähevad need samad otsad koos selle sama minuga seda sama teed edasi. Ma teadsin juba jaanuaris, et see aasta saab olema huvitav - oligi. Eelkõige huvitav mu enda jaoks. Iseenda avastamine on ikka põrgulikult kütkestav ajaviide. Isegi siis, kui endas pettuma pean. Kuidagi tulen ma ju tsüklist välja ja siis on jälle parem. Mul vist ei ole mõtet nimeliselt oma erilisi kordaminekuid ja läbikukkumisi pingeritta asetama? Aga nii vähe kui ma olen muutunud, samavõrra rohkem olen ma samaks jäänud. Ikka üsna laisk ja üsna roosa. Aga nüüd on tahtmist kuidagi rohkem. Ehk ka tarkust seda hinnata osata..?
Igal pühapäeval pärast joogatrenni on mul siiras kavatsus hakata tervislikuks. Loobuda pahadest harjumustest, pidada vaimset ja füüsilist dialoogi oma kehaga jne jne. Kui ma aga selle sama päeva õhtul diivanil lösutan ja viinamarjadest vaimustun, siis "kaovad" need lubadused kuhugi mälusoppi, ega tule sealt enne järgmise pühapäeva pärastlõunat välja. Aga ma tean, et see on rohkem kui inimlik ja et sellist viga saab parandada. Seega ei vaeva ma end selle murejupikesega just väga palju. Ehk siis "homme hakkan õppima!"
Mind on alati ajanud endast välja need situatsioonid, kus ma ettekavatsemata kedagi tänaval trehvan. Mõnikord astun ma juurde ja sunnin seda vaest olevust vastama küsimusele "kuidas läheb?". Absurd. Ma tean. Aga millegi pärast teen ma seda ikka. Ja kui ma neile ainult naeratan ja edasi kõnnin, siis vaevab mind järgmised viis minutit südametunnistus, kes ütleb, et see inimene on oma südame sügava põhjani solvunud. Mõnikord, kui näen eriti armast inimest, siis tahaks ma teda lihtsalt möödaminnes kallistada. Ja siis kõnniks ma rahulikult edasi. Nii oleks kõige parem... Ja üldse, minu arust peaksid eestlased rohkem musitama...
22:07 0 comments
