Mulle hästi meeldis mõned õhtud tagasi koeraga mõõdukas lumesajus majade vahel töllerdada ja ennast jooksutada. Jah - mu minipitsu sikutas mind nii kui jaksas, polnud tema asigi, kas ma viitsin või ei viitsi. Õnneks viitsisin. Ja kui me lõpuks jõudsime sellele imearmsale mänguväljakule, kus Laura suviti kiikuda armastab, siis avastasin ma, et pimedas ja lume alla mattunult oli see nii üüratult üksildane. Ma ei olnud kunagi sellele niimoodi mõelnud.. Ja lumi oli täiesti puutumata..
Ja täna õpetasime Lauriga Laurale, kuidas mitte vee alla vajuda:) Vahepeal oli selline tunne, et tahaks lõhkeda - ja ujutaks kõik oma armastusega üle! 21:33 0 comments
