Öka, öka, öka. Kool on paha. Mulle ei meeldi kool. Kool sakib. Tüütu on. Ei ole armas, ei ole kallis, ei ole rahuldav. Või kehtib see kõik hoopis minu kohta? Eriti kurb..
Ilusale raamatukogu arvuti lameekraanile on kleebitud punane silt "teadusandmebaaside kasutajale". See on siinsamas, mu silmade kõrgusel. Kas Delfi on "teadusandmebaas"? Või Blogger? Mis ma nüüd siis tegema pean - pooleks minema? Ja kes kontrollib, tahaks teada? Või on tegu eetikaküsimusega? "Aususprintsiip" nagu mu kallis keskkooli inka õpetaja tarvitses südamele panna, kui ta meid pärast tööküsimuste kättejagamist oli üksinda klassi jätnud, et ise koos kolleegidega üle koridori keeltekeskuses kohvi juua. Peaks mainima, et südametunnistus oli nendel hetkedel küll viimane asi, mis meid piinas. Ja ega ta mind praegugi suuresti ei häiri. Kui, siis võibolla ainult sellest, et ma ei tea, mida ma tahan. Kuigi aega veel on ja minuga ei juhtu midagi, kui ma otsekohe mingeid otsuseid ei langeta, närib mind ikkagi midagi..
Üks hea asi tänase päeva juures oli see, et ma lõpuks ometi leidsin endale kindad ja mütsi. Helesinised. Sall juba oli. Õigupoolest tahtsin ma küll helesiniseid nahkkindaid, aga miski minu sees ütles, et järgmise kolme aasta jooksul ma neid ei leia. Aga keda kotib, pehmed kindad on ka head:) Sellises... pehmed...
Ma ei saa mitte keskendet (kas pole vahva sõna?). Inimesed taaruvad must mööda, kõigil teadmistehimulised näod peas. Ja mina nagu koolijüts enne tee ületamist - vahin pidevalt ühele ja teisele poole. Tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Miks ma neid üldse vaatan, ma ei saa aru. That is the question...
Ei. Nüüd aitab. Vaja veel inglise keelde jõuda ja ettekanne ette kanda. Selliste asjadega ei naljatata, you know.. Btw, mu inglise keele õppejõud on sutsu imelik. Ta teeb mind närviliseks. Aga samas - kes ei oleks? Perfect is boring! 15:41 0 comments
