laupäev, veebruar 28, 2004  

Kui on nii palju inimesi, et puhtfüüsiliselt ei mahu liikuma, siis ei saa pidu eriti nauditav olla. Läksin eile kluppi otsima elamusi, nägema inimesi ja tegema tegusid, aga kõik oli kuidagi poolik. Aga inimesed - eriti naised - olid fantastilised. Selline everyday's glamour. Aga mida polnud, see oli tüüpilisus. Igaüks isemoodi vaatamisväärsus, isiksus sitside-satside vahelt läbi kumamas. Oh neid saapaid ja kotte ja meeletuid väljanägemisi.. See on see, mida võib ainult Tartu öödes näha, sest tudengitel pole nagunii midagi muud loengus teha, kui uusi lähenemisi disainida:)
Aga see oli eilne öö. Eilne hommik algas hoopis kerge flirdiga Aura administraatoriga. Huvitav, kas see on neil tööülesannete nimekirjas, vast-ärganud padjase näoga sassis juustega tatsuvaid tüdrukuid meelitada, sest see ei olnud mul mitte esimene kord. Ma ei jõudnud isegi 'tere' öelda, kui juba teatati mulle, et 'tudeng, ujulasse jah?' Minu üllatusest kohmetu naeratus sai ka ära mainitud. Maksin kaardiga:"Te olete meie sagedane külastaja, Maaaaaaarja?" Pilgud ja nooled, silgud ja.. Ja nii edasi.. Eino tore, tore.. Ongi tore. Meeldib. 18:00 0 comments

neljapäev, veebruar 26, 2004  

Mu elu ei ole eriti keeruline. Mõnikord tekib küll tunne, et asjad võiks hoopis-hoopis lihtsamad olla, aga seda juhtub suhteliselt harva. Ma ei ole loonud (või ei ole mul õnnestunud luua) enda ümber inimestevõrku, kus asjad on pooletoobised ja natuke kreisid. Ma olen ise püüdnud alati olla otsekohene ja õige. Aga kui ma Emmiga meie järjekordsel teeööl tema seiklusi ja peaaegu et uskumatuid inimsuhteid kuulasin, siis mõne koha pealt tekkis küll alaväärsustunne. Ehk pisut kadedustki. Alati, kui on mingi somewhat get-together meie ühiste tuttavatega, siis küsimuse peale, et "noh Ma, kuidas sul siis läinud on", tekib selline piinlik vaikus ja ma olen kas või vastutahtmist sunnitud ütlema, et eks ta vanaviisi ikka läheb - käin koolis ja.. Ma ei usu, et see eriline puudujääk oleks, aga mul lihtsalt on kõik nii lihtne. Ei ole skandaale, hulljulgeid armumisi või eluhaaravaid ettevõtmisi. Need kõik toimuvad kuidagi minu enda sees nii, et välja ei ole näha. Aga kuidagi väiksemas mastaabis.
Ja siis ma veel mõtlen, et olen liiga ratsionaalseks muutunud. Pärast pubekaea keskpunkti ületamist avastasin, et olen liiga romantiline, liiga naiivne. Mõned inimesed sundisid mind olema ettenägelikum ja kannatlikum. Ma pidin lausa mõtlema hakkama:) Aga need südameasjad ei ole just kõige õigem koht mõtlemiseks. Näiteks lugesin ma ühte voodialust kirjatükki, kus seisis: "... ja siis ta tuleb ja ütleb mulle 'naine'..." See võttis käed värisema. Mitte see inimene, vaid see tunne, mis mulle meenus. See hoomamatu igatsus Tema järele isegi siis, kui ta mu kõrval magas. See Asi mu sees, mis mind siis pidevalt painas.. See oli hea paine, ilus. Nüüd on see kuidagi lahtunud. Võibolla pole olnud inimest, kes mind nõnda ennast tundma oleks pannud. Võibolla olen ma ise muutunud. Igatahes võtan omale plaanidesse tagasipöördumise naiivsesse ent rõõmulikku kevadesse...:) 19:11 0 comments

teisipäev, veebruar 24, 2004  

Nööbi imestas ennast pooltooreks, kui ma ütlesin talle, et pole vist ühelgi vastlapäeval käinud künkaid hõõrumas. Lihtsalt pole sattunud. Ja kuklit sõin vist ka täna üsna juhuslikult. Kuigi iseenesest on see tore traditsioon. Ma võin ju enda sees vaikselt liugu lasta ja ennast vahukoorega kokku määrida.

Mõnikord mulle meeldib, kui päevas on traagikat. See teeb emotsionaalseks ja kristalseks. Pisarad kuivavad mu põskedel ja silmad valutavad, juuksed on sassis ja mu sees on igav liiv ja tühi väli.. Seda ei juhtu sageli. Sellepärast ongi see nii eriline. Enam ei vahuta ma vihast ja nägu on kuivanud.. Teda vaadata veel ei söanda, kartes kõige kordumist. Ma tean, et olen nõrk. Minust ei saa iial ei Lindat ega Xenat. Ma ei õpi lendama ega ennast valitsema, kui on valus..

Mind kummitab Su juuste lõhn,
Su laialivalgunud meik.
Suudlemiseks on loodud Su kõht,
Su silmad, suu, Su Sina - Su kõik... 23:03 0 comments

esmaspäev, veebruar 23, 2004  

Tõde ise on juba ajast ja arust, aga ikka funkab - asjad ei ole kunagi sellised nagu nad algul paistavad. Ehkki erand kinnitab seda, on ta tõsi mis tõsi. Mu nädalavahetus ei olnudki katastroofiline.. Oli selline muhe mittemidagitegemise-kõigetegemise nädalavahetus. Nüüd olen ma surmväsinud ja tahaks teki alla minna, aga mingi loom minus sunnib seda totrat blogi kirjutama.
Mulle ei meeldi, kui süda on katki. Mulle ei meeldi kellegi südant katki teha. Ja mulle ei meeldi inimesed, kes südamevaluga toime ei tule. Ja sellepärast köidavad mind inimesed, kes pärast ebameeldivaid südametelõhkumisi minu kallid suudavad olla ja ikka edasi elavad. Ma ei ole vastutav (loe: süüdiv). Kuidas saab mingi blond plika üldse kuidagi kellegi südameasjade eest vastutav olla? Mida vanemaks saan, mida rohkem tekib inimesi, seda rumalamaks ja tobedamaks muutub mu Mina. Ja ma kardan ennast pisut. On selline püsisuhte-fenomen, mis minuni kunagi ei jõua. Olen ma mingi koha pealt puudulik? Või olen lihtsalt liiga toores? Aga miks siis teised ei ole? Ma armastan inimesi, eriti seda karvasemat poolt. Aga miks nad, krrt, alati ära armuma ja haiget saama peavad? Get real.. get naked... 00:42 0 comments

laupäev, veebruar 21, 2004  

Paha tuju on. Täna on laupäev, milles, nagu igas teiseski, on ainult 24 tundi. Nendest pisut alla poole ma magan. Ülejäänud pean aga jagama ära kolme noore mehe vahel, kes kõik tahavad, et ma nende jaoks olemas olen, kui nad helistavad. Ja selles asi ongi - ma ei oska neile ära öelda. Ei taha olla ükskõikne ja öelda, et sorri - täna mind sinu jaoks olemas ei ole. Ohh mai tea, mai tea.. Miks nad kõik ühel päeval peavad Tartusse tulema?? Tegelikult tahaksin ma olla hoopis neljanda juures, aga ma ei saa... sest ma ei oska esimesele, teisele ja kolmandale ära öelda. Tõmmake mind lõhki jah!

Ameerika-asi hakkab vaikselt domineerima...

Laura: Kuidas saab taevast siniseks värvida?
Maarja: Mängult saab.. 12:49 0 comments

teisipäev, veebruar 17, 2004  

A. räägib, et tal on USAs raske, sest ta ei ole leidnud sealt ühtegi inimest, kellega klapiks. Iseenesest juba võõras keskkond võib rusuv olla. Üksinda on seda veelgi raskem taluda. Aga ta ei kurda. See tähendab, et kurdab, aga kui ta viimati Eestis käis, siis ei suutnud ta oodata, millal saaks tagasi.. igatsus oli nii suur. Ja ma taipasin äkki, et mul on vedanud. Et olen mõne kuuga leidnud paar tähtsat ja paar ilusat inimest, kes mind kütkestavad. Et inimesed on minu ümber ja mu sees ja ma ei ole seal üksi. Mitte, et ma üksiolemist kardaks, ent seltsis on igatahes segasem. Eriti vahva on pimeda ajal Toomemäel jalutada, lund loopida ja ise loobitud saada. Raamatupoes kallistada ja kõhukrampideni naerda. Ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et mul on vedanud.

Mõnikord ma blogin mõttes. See tähendab siis olukorras, kus on blogimismõtted ja blogimistuhin, aga mida pole on blog ja arvuti. Siis ma blogingi mõttes. Ja täna hommikul (okei, kell pool neli ei ole hommikul enam!!), kui ma loengusse läksin, siis ma blogisin midagi sellist: I struggle when I go to school. Hetkeks tundub, et inimesed naeratavad, kui nad mulle vastu kõnnivad, aga siis taipan, et nii see pole. Nende näod on lihtsalt jäätunud grimassidesse, mis vaid meenutavad naeratust - tegelikkuses kiristavad nad hambaid neid samal ajal tugevalt kokku surudes, et oma ängistavat sisinat vaka all hoida.
Aga kui nüüd järele mõtlema hakata, siis toimus tänase sissekande esimene lõik ajaliselt pärast teist, nii et kaks tundi loengusaalis muutis nii mu meeleolu kui ka ilma. Tugevalt paremuse suunas.

Tegelikult on talv fun. Kui sul on käsi, kuhu kätt panna, sall, kuhu sooja õhku puhuda ja kuum tee, mida sooja tuppa jõudes õrnalt vastu huuli suruda.. 20:49 0 comments

reede, veebruar 13, 2004  

Issi tuli koju ja tal olid käes lilled, vein ja kullakarva pakike. Jooksin talle käed laiali vastu ja tervitasin rõõmuhõisetega fakti, et ta mulle Asju tõi. Selle peale läks issi kulm kortsu: "Sina pole mu sõber. Need on emmele!" Minu mullike lõhkes.. Lonkisin tagasi arvuti taha mõtlema, et peaks hakkama ennast ilusaks tegema.. 20:35 0 comments

kolmapäev, veebruar 11, 2004  

Kui ma eile öösel kodu poole sõitsin, siis tekkis meeletu kihk koju jõudes kohe blogima hakata. Kõiksugu mõtted ja fraasid mis mind siis vallutasid. Aga kõigest hoolimata suundusin ma otsejoones magama, ega ärganud enne kui emme mind segama tuli hommikul. Ja loomulikult on nüüd, pärast moosisaiu ja teed, kõik mu geniaalsed ideed lausa peoga pühitud..
As usual!

Mind tõsiselt häirib fakt, et ma ei saa siia kirjutada kõike seda, mida tegelikult tahaks kirjutada. Kui varem nende seisukohad, keda ma teadsin mind lugevat, nii väga ei kõigutanud, siis nüüd nii ei ole. Ja ma ise võiks sellest üle olla ja käega lüüa, aga mina olen mina olen mina.

Räägime siis hoopis koolist. Ma olen juba kaks päeva umbseid ruume tunda saanud ja iga viie minuti tagant kella vahtinud. Loengute vahel Wildes kohvitamas käinud ja hästi-hästi palju naerda saanud. Ma tean, et ma peaksin keskenduma õppimisele ja asjadega kursis olema (st. lõpmatult palju materjale paljundama, kohustuslikku õigeks ajaks lugema jne jne), aga see mitte ei taha nii välja kukkuda. Iga hommik algab Oprah ja valge sokulaadiga ning külmade jalutuskäikudega mööda mu lemmiklinna pisikesi tänavaid. Ja juba mitmendat korda helistab "Tere mina olen Heidi" ja tahab, et ma suveks Ameerikasse läheks. Täna lähen tsekkan ta siis üle.. 12:41 0 comments

esmaspäev, veebruar 09, 2004  

Vaatasin oma eelmise nädala lubadusi - ujuma ei jõudnud, kooli ei jõudnud, raamatukokku ei jõudnud. Vaid endas pisut-pisut rohkem selgusele jõudsin. Aga teate, pole hullu. Mulle küll meeldib oma tegevusi ette planeerida ja valmis mõelda, aga lõppude lõpuks on Spontaansus ja Teadmatus ka ühed väga vinks-vonks tegelased. 09:39 0 comments

pühapäev, veebruar 08, 2004  

Kuulnud rösteri klõpsatust, läinud issi oma leivakesele järgi, aga ohh neid pisaraid ja paanikat, mis siis maja raputas - leiba ei olnud!?!?! Enne kui midagi juhtudagi sai, oli Röster oma ohvri ise alla neelanud. Issi pidi siis oma insenerimõistust rakendama ja ausa tööga teenitud leiba tagasi nõudma minema. Pika urgitsemise peale võitis paps rösterit 1:0. Hommik võis jätkuda kohvi ja moosisaiadega..

Homme on üle poolteise kuu esimene korralik koolipäev. Kella kümneks juba hiiglasuurde auditooriumi. Tegelikult ma ootan. Uute ainete esimesed loengud on alati põnevad. Ja inimesed. Pikalt puhanud roosad mikud-mannid. Mõned neist minu sõbrad, mõned mitte nii ilusad:)

Ma magasin täna öösel nii hästi. Could it be, et asjad hakkavad joonde minema?



11:42 0 comments

reede, veebruar 06, 2004  

Minu puhul on nii, et kui keegi mu armsatest seda blogi loeb ja seda mulle ka ütleb, siis võib mul tekkida tahtmine siin midagi muuta. Aga ma ei tee seda. Takkajärgi mitte. Lihtsalt, edaspidi olen ettevaatlikum.

22:51 0 comments

 

Ma olen rahulolematu. Tahaks olla sarkastiline ja terav. Aga mida pole, seda pole ja inimesi minu ümber ei ole. Hädasti oleks vaja toorest liha, kellele pahasti öelda ja siis uks pauguga kinni lüüa. Ja pealegi olen ma enamuse oma mõistusest lihtsalt nina kaudu välja tatistanud. Kui hommikul kardina eest tõmbasin ja päikest aimata võisin, võttis tegelikult näo naerule küll. Ja eile sai ka naerdud täitsa palju, kui nüüd päris päris aus olla. Võtsime Kadriga kätte ja panime Viljandi poole leekima:) Minu kahtlasevõitu manöövrid, möödasõidud ja slow-motion kurvid tegid nii mõnelegi nalja. Väikelinna võlud ja rasvased praed. Searching for a graveyard - kuidas pääseda vanaisa hauale, kui sinna viiv tee on blokeeritud? Ikka tagant poolt ja ringiga!
Liiga palju magatud ja liiga vähe kallistatud.

Some say you're bawdy
Wicked and wild
A restless useless juvenile
But I think you're funny and I like your smile
Want to be with you, want you to stay awhile.. 13:55 0 comments

kolmapäev, veebruar 04, 2004  

Just nagu meie meeled on loodud nägema, kuulma, haistma ja puudutama, kui meil on tegu tõelisusega, on samuti meie mõistus loodud tundma tõelisust, st. nägema asju sellistena, nagu nad on, tähele panemata tõsiasju. Muidugi ei mõtle ma seda tõelisuse osa, mille märkamiseks vajatakse teaduslikke vahendeid ja meetodeid. Mõtlen seda, mida võib tähele panna keskendunult "vaadates", eriti seda tõelisust, mis elab meis endis ja teisteski. Me teame, millal kohatud isik on ohtlik ja millal võime teda täielikult usaldada; me teame, millal meile valetatakse, meid ekspluateeritakse või petetakse, millal oleme endale lasknud augu pähe rääkida. Me teame peaaegu kõike teadmist väärivat inimese käitumise kohta, samuti nagu meie esiisad teadsid üsna palju tähtede liikumisest. Kui nemad olid teadlikud teadmistest ja kasutasid neid ära, siis tõrjume meie teadmised otsekohe kõrvale, sest meie tajusse tungides teeksid nad meie elu liiga raskeks, ja nagu me endale sisendame, liiga "ohtlikuks".
(E. Fromm "Omada või olla?")
Lapse sündides puudutab ta otsaesist ingel, nii et laps unustab tal sünnihetkel olnud teadmise tõest. Kui laps ei unustaks, muutuks ta elu talumatuks. (Talmundi legend)

Sellega võiks ju nõustuda, et ma salgan iseenda eest asju, mida ma tegelikult tean eksisteerivat. Olen nõus, et inimene valib lihtsaima viisi maksimaalse kasu saavutamiseks. Kes meist ei oleks kas või korra püüdnud ennast oma nn. tõelise minaga konfronteerida ja teda tundma õppida. Mõni võibolla nägi tunneli lõpus valgust, mina aga mitte. Lõppude lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et olen selline nagu olen. Ju olen siis Mina see, kes ma olen oma varjatud tõega. Too, varjamata tõega Ma., ei ole see Ma., kes mina olen. Järelikult ei ole temast mõtet rääkida, sest teda pole olemas. Olen mina - Ma. 19:21 0 comments

 

On keegi, kes tunneb mu õe seltskonda (kas pole siis loogiline, et seega ka mind??:P) ja teab minu suhtehakatistest sama palju kui ma ise. Kas pole vahva? Aga samas - ei maksa liialt ärrituda. Inimesed räägivad ainult selleks, et iseennast tähtsamaks teha. Kõnealune isik loeb üldjuhul vaid niipalju, kuivõrd temast kõnelemine kellegi staatust kolmekümneks sekundiks tõstab. Ja konkreetse ruumori puhul polnud mitte mina see mainekas teema. See teine pool oli:)
Meenub: "She's blonde and she's bisexual"..

Võtsin täna Z. peale ja kimasime Ujulasse. Ma ei saanudki Maia käest pragada, kui kleidi alles liiga hilja tagastasin. Ta hoopis kallistas mind ja ütles, et pole hullu. Nii tore:) "Tsirkust ja leiba!" nõuab rahvas. Geisha, Aksel ja Lill tegid seda. Domineeris muidugi Lill. Z. mõjus mulle täpselt samamoodi kui ta aastaid on mõjunud - naer pisarateni ja pisarad naeruni. Tore on.

Mul toimus eile eksperiment. Käisin jõusaalis. Eksperimendi eesmärk oli oma lihaskonda turgutada. Eksperimendiga kaasnesid erinevad nähud. Domineerivaks sai muidugi vastassugupool ja nende mõistmatud pilgud. Nigu poleks enne naist näinud. Ehk tõesti. Kaasnähtudena võib veel mainida meeldivapoolset instruktorit ja hommikust lihasvalu-agooniat. Mul on tunne, et ma elan!:)

She was more than beautiful
Closer to ethereal
With a kind of
Down to earth flavor 00:53 0 comments

pühapäev, veebruar 01, 2004  

Mulle meeldisid pühapäevahommikud siis rohkem, kui neid oli nädalas vaid üks. Viimasel ajal ei ole hommikutel enam vahet, päevad on vennad, vaid õhtud erinevad üksteisest. A new week's resolution - hakkan hommikuti varem ärkama ja iga päev midagi kasulikku tegema. Tahaks käia ujumas, oma vanasse kooli võiks õpetajaid kummitama minna, raamatukokku oleks tore jõuda... Endas selgusele võiks jõuda, rohkem kirjutada ja vähem rääkida. 14:02 0 comments