Mu elu ei ole eriti keeruline. Mõnikord tekib küll tunne, et asjad võiks hoopis-hoopis lihtsamad olla, aga seda juhtub suhteliselt harva. Ma ei ole loonud (või ei ole mul õnnestunud luua) enda ümber inimestevõrku, kus asjad on pooletoobised ja natuke kreisid. Ma olen ise püüdnud alati olla otsekohene ja õige. Aga kui ma Emmiga meie järjekordsel teeööl tema seiklusi ja peaaegu et uskumatuid inimsuhteid kuulasin, siis mõne koha pealt tekkis küll alaväärsustunne. Ehk pisut kadedustki. Alati, kui on mingi somewhat get-together meie ühiste tuttavatega, siis küsimuse peale, et "noh Ma, kuidas sul siis läinud on", tekib selline piinlik vaikus ja ma olen kas või vastutahtmist sunnitud ütlema, et eks ta vanaviisi ikka läheb - käin koolis ja.. Ma ei usu, et see eriline puudujääk oleks, aga mul lihtsalt on kõik nii lihtne. Ei ole skandaale, hulljulgeid armumisi või eluhaaravaid ettevõtmisi. Need kõik toimuvad kuidagi minu enda sees nii, et välja ei ole näha. Aga kuidagi väiksemas mastaabis.
Ja siis ma veel mõtlen, et olen liiga ratsionaalseks muutunud. Pärast pubekaea keskpunkti ületamist avastasin, et olen liiga romantiline, liiga naiivne. Mõned inimesed sundisid mind olema ettenägelikum ja kannatlikum. Ma pidin lausa mõtlema hakkama:) Aga need südameasjad ei ole just kõige õigem koht mõtlemiseks. Näiteks lugesin ma ühte voodialust kirjatükki, kus seisis: "... ja siis ta tuleb ja ütleb mulle 'naine'..." See võttis käed värisema. Mitte see inimene, vaid see tunne, mis mulle meenus. See hoomamatu igatsus Tema järele isegi siis, kui ta mu kõrval magas. See Asi mu sees, mis mind siis pidevalt painas.. See oli hea paine, ilus. Nüüd on see kuidagi lahtunud. Võibolla pole olnud inimest, kes mind nõnda ennast tundma oleks pannud. Võibolla olen ma ise muutunud. Igatahes võtan omale plaanidesse tagasipöördumise naiivsesse ent rõõmulikku kevadesse...:) 19:11 0 comments