Just nagu meie meeled on loodud nägema, kuulma, haistma ja puudutama, kui meil on tegu tõelisusega, on samuti meie mõistus loodud tundma tõelisust, st. nägema asju sellistena, nagu nad on, tähele panemata tõsiasju. Muidugi ei mõtle ma seda tõelisuse osa, mille märkamiseks vajatakse teaduslikke vahendeid ja meetodeid. Mõtlen seda, mida võib tähele panna keskendunult "vaadates", eriti seda tõelisust, mis elab meis endis ja teisteski. Me teame, millal kohatud isik on ohtlik ja millal võime teda täielikult usaldada; me teame, millal meile valetatakse, meid ekspluateeritakse või petetakse, millal oleme endale lasknud augu pähe rääkida. Me teame peaaegu kõike teadmist väärivat inimese käitumise kohta, samuti nagu meie esiisad teadsid üsna palju tähtede liikumisest. Kui nemad olid teadlikud teadmistest ja kasutasid neid ära, siis tõrjume meie teadmised otsekohe kõrvale, sest meie tajusse tungides teeksid nad meie elu liiga raskeks, ja nagu me endale sisendame, liiga "ohtlikuks".
(E. Fromm "Omada või olla?")
Lapse sündides puudutab ta otsaesist ingel, nii et laps unustab tal sünnihetkel olnud teadmise tõest. Kui laps ei unustaks, muutuks ta elu talumatuks. (Talmundi legend)
Sellega võiks ju nõustuda, et ma salgan iseenda eest asju, mida ma tegelikult tean eksisteerivat. Olen nõus, et inimene valib lihtsaima viisi maksimaalse kasu saavutamiseks. Kes meist ei oleks kas või korra püüdnud ennast oma nn. tõelise minaga konfronteerida ja teda tundma õppida. Mõni võibolla nägi tunneli lõpus valgust, mina aga mitte. Lõppude lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et olen selline nagu olen. Ju olen siis Mina see, kes ma olen oma varjatud tõega. Too, varjamata tõega Ma., ei ole see Ma., kes mina olen. Järelikult ei ole temast mõtet rääkida, sest teda pole olemas. Olen mina - Ma. 19:21 0 comments
