Kui ma eile öösel kodu poole sõitsin, siis tekkis meeletu kihk koju jõudes kohe blogima hakata. Kõiksugu mõtted ja fraasid mis mind siis vallutasid. Aga kõigest hoolimata suundusin ma otsejoones magama, ega ärganud enne kui emme mind segama tuli hommikul. Ja loomulikult on nüüd, pärast moosisaiu ja teed, kõik mu geniaalsed ideed lausa peoga pühitud..
As usual!
Mind tõsiselt häirib fakt, et ma ei saa siia kirjutada kõike seda, mida tegelikult tahaks kirjutada. Kui varem nende seisukohad, keda ma teadsin mind lugevat, nii väga ei kõigutanud, siis nüüd nii ei ole. Ja ma ise võiks sellest üle olla ja käega lüüa, aga mina olen mina olen mina.
Räägime siis hoopis koolist. Ma olen juba kaks päeva umbseid ruume tunda saanud ja iga viie minuti tagant kella vahtinud. Loengute vahel Wildes kohvitamas käinud ja hästi-hästi palju naerda saanud. Ma tean, et ma peaksin keskenduma õppimisele ja asjadega kursis olema (st. lõpmatult palju materjale paljundama, kohustuslikku õigeks ajaks lugema jne jne), aga see mitte ei taha nii välja kukkuda. Iga hommik algab Oprah ja valge sokulaadiga ning külmade jalutuskäikudega mööda mu lemmiklinna pisikesi tänavaid. Ja juba mitmendat korda helistab "Tere mina olen Heidi" ja tahab, et ma suveks Ameerikasse läheks. Täna lähen tsekkan ta siis üle.. 12:41 0 comments
