Tõde ise on juba ajast ja arust, aga ikka funkab - asjad ei ole kunagi sellised nagu nad algul paistavad. Ehkki erand kinnitab seda, on ta tõsi mis tõsi. Mu nädalavahetus ei olnudki katastroofiline.. Oli selline muhe mittemidagitegemise-kõigetegemise nädalavahetus. Nüüd olen ma surmväsinud ja tahaks teki alla minna, aga mingi loom minus sunnib seda totrat blogi kirjutama.
Mulle ei meeldi, kui süda on katki. Mulle ei meeldi kellegi südant katki teha. Ja mulle ei meeldi inimesed, kes südamevaluga toime ei tule. Ja sellepärast köidavad mind inimesed, kes pärast ebameeldivaid südametelõhkumisi minu kallid suudavad olla ja ikka edasi elavad. Ma ei ole vastutav (loe: süüdiv). Kuidas saab mingi blond plika üldse kuidagi kellegi südameasjade eest vastutav olla? Mida vanemaks saan, mida rohkem tekib inimesi, seda rumalamaks ja tobedamaks muutub mu Mina. Ja ma kardan ennast pisut. On selline püsisuhte-fenomen, mis minuni kunagi ei jõua. Olen ma mingi koha pealt puudulik? Või olen lihtsalt liiga toores? Aga miks siis teised ei ole? Ma armastan inimesi, eriti seda karvasemat poolt. Aga miks nad, krrt, alati ära armuma ja haiget saama peavad? Get real.. get naked... 00:42 0 comments
