A. räägib, et tal on USAs raske, sest ta ei ole leidnud sealt ühtegi inimest, kellega klapiks. Iseenesest juba võõras keskkond võib rusuv olla. Üksinda on seda veelgi raskem taluda. Aga ta ei kurda. See tähendab, et kurdab, aga kui ta viimati Eestis käis, siis ei suutnud ta oodata, millal saaks tagasi.. igatsus oli nii suur. Ja ma taipasin äkki, et mul on vedanud. Et olen mõne kuuga leidnud paar tähtsat ja paar ilusat inimest, kes mind kütkestavad. Et inimesed on minu ümber ja mu sees ja ma ei ole seal üksi. Mitte, et ma üksiolemist kardaks, ent seltsis on igatahes segasem. Eriti vahva on pimeda ajal Toomemäel jalutada, lund loopida ja ise loobitud saada. Raamatupoes kallistada ja kõhukrampideni naerda. Ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et mul on vedanud.
Mõnikord ma blogin mõttes. See tähendab siis olukorras, kus on blogimismõtted ja blogimistuhin, aga mida pole on blog ja arvuti. Siis ma blogingi mõttes. Ja täna hommikul (okei, kell pool neli ei ole hommikul enam!!), kui ma loengusse läksin, siis ma blogisin midagi sellist: I struggle when I go to school. Hetkeks tundub, et inimesed naeratavad, kui nad mulle vastu kõnnivad, aga siis taipan, et nii see pole. Nende näod on lihtsalt jäätunud grimassidesse, mis vaid meenutavad naeratust - tegelikkuses kiristavad nad hambaid neid samal ajal tugevalt kokku surudes, et oma ängistavat sisinat vaka all hoida.
Aga kui nüüd järele mõtlema hakata, siis toimus tänase sissekande esimene lõik ajaliselt pärast teist, nii et kaks tundi loengusaalis muutis nii mu meeleolu kui ka ilma. Tugevalt paremuse suunas.
Tegelikult on talv fun. Kui sul on käsi, kuhu kätt panna, sall, kuhu sooja õhku puhuda ja kuum tee, mida sooja tuppa jõudes õrnalt vastu huuli suruda.. 20:49 0 comments
