Nööbi imestas ennast pooltooreks, kui ma ütlesin talle, et pole vist ühelgi vastlapäeval käinud künkaid hõõrumas. Lihtsalt pole sattunud. Ja kuklit sõin vist ka täna üsna juhuslikult. Kuigi iseenesest on see tore traditsioon. Ma võin ju enda sees vaikselt liugu lasta ja ennast vahukoorega kokku määrida.
Mõnikord mulle meeldib, kui päevas on traagikat. See teeb emotsionaalseks ja kristalseks. Pisarad kuivavad mu põskedel ja silmad valutavad, juuksed on sassis ja mu sees on igav liiv ja tühi väli.. Seda ei juhtu sageli. Sellepärast ongi see nii eriline. Enam ei vahuta ma vihast ja nägu on kuivanud.. Teda vaadata veel ei söanda, kartes kõige kordumist. Ma tean, et olen nõrk. Minust ei saa iial ei Lindat ega Xenat. Ma ei õpi lendama ega ennast valitsema, kui on valus..
Mind kummitab Su juuste lõhn,
Su laialivalgunud meik.
Suudlemiseks on loodud Su kõht,
Su silmad, suu, Su Sina - Su kõik... 23:03 0 comments
