laupäev, mai 31, 2003  

Ma ei ole kuu aega tantsinud. Ma arvasin, et see saab mul raske olema - et need aastad ei lase ennast nii kergelt unustada. Aga ei ole nii - ma olen üsna kergelt elanud. Ehk on asi selles, et mul on pidevalt olnud nii palju muud tegemist, et pole olnnud aega oma leina süveneda. Ei tea.. Aga ma lähen täna oma armsaid vaatama ja loodan, et nii vihmavesi kui ka silmavesi jäävad olemata. Kadri küll hoiatas mind selle eest, aga siiski loodan parimat. Maarja on mingi pisikese virtuaalsusega maha saanud. See on tore. Üks asi on veel tore - see, et mul tundub hetkel kõik ilus olevat. Ja ma tunnen iga keharakuga, et ma muutun. Ehk isegi arenen. Ja mul on iseendaga nii meeletult hea olla. Vaid üks inimene on lubatud meie kahe vahele..
15:04 0 comments

neljapäev, mai 29, 2003  

Ma ei saa aru - nii palju on juhtunud, aga tundub, nagu polekski midagi erilist olnud..
Eksamid on läbi jah... sees on tühi tunne, imelik on olla. Kas ma siis ei peaks hõiskama ja pidutsema? Vahel ma hõiskan - aga mitte selle pärast. Hõiskan teki all, iseenda pärast. Uni on suur, aga magada ei saa. Kõht ammu juba laulab, aga söök pole see, mida igatseda. Aga ma sain omale ühe asja, mida igatsesin - Raamatu. Ja ma sain päikese. Ja ma sain edevuse laada munakivitänavatel. Ma sain ilusaid tüdrukuid. Ma sain enesedistsipliini. Ma sain unist naeru ju kõdi põlveõnnaldes. Ja seda kõike ühe niru päeva jooksul Tallinnas. Pealinnas.

Ja mul on JÄLLE see tunne, et mõtted on, aga sõnad jooksevad eest.. Võtan siis võõrad, ent ei tee neid omaks...

Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, mida võib tuua minut uus.
Ma ei tea, homme maale või vette
võib meid viia juhuslik tuul.

Ma ei tea, mis võib olla käänu taga.
Ma ei tea, mis on seal, kus pole meid.
Ma ei tea, kes meist täna öösel magab,
kui on ootamas tuhandeid teid.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on praegu hetk.
Kui on kuiv, siis tolm tõuseb õhku
ja kui on märg, siis pritsib vett.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on täna su juus.
Ja ma tean, et hingame õhku,
kus iga hetk me jaoks on uus.

Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, kuhu poole olen teel.
Ma ei tea, kas me seda hilist retke
ka homme jääme mäletama veel. 23:57 0 comments

pühapäev, mai 25, 2003  

Paistab, et olen jälle jõudnud sellesse faasi, kus mul toimub meeletu kasvatustöö. Ma kasvatan iseennast ümber - ikka piitsa ja präänikuga. Mulle tohutult meeldivad paarikesed, kes ei tunne sellist terminit nagu 'armukadedus'. Nad lihtsalt ei lase sel ennast närida ning harrastavad pimesi usaldust. Jah - nii võib kõrgelt kukkuda, aga see on ainus võimalus, kuidas lennata. Kui mitte õhku tõusta, siis ei saa ka maanduda - ükskõik kas siis pehmelt või valusalt. Meelde jääb igal juhul. Ja nii ma siis kasvatan iseennast. Pean tunnistama, et seni on kaalukauss minu enda poolel, st. mitte-armukade 'mina' juhib 2:1. Ma sain eile tõsiselt pahaseks enda peale, ent andestasin peagi, sest olin lihtsalt väsinud ja tüdinud. Sellistel puhkudel on mõõdukad üleastumised isegi lubatud. Mul on siiski plaanis see maha jätta - armukadetsemine siis.. Edu mulle!

Täna oli üks esimesi suvekuulutajaid see, et ma sain oma hirmkallid päevitused selga panna ja mõned hetked lihtsalt eksisteerida. Mis siis, et bioloogia eksam hinge peal - kuum päike ja Liisi Koikson olid igati väärikad aseained.

Vaid kolm päeva veel.. 23:53 0 comments

neljapäev, mai 22, 2003  

*Täitsa p****s, ma olen seda kolm korda õppinud ja ikka ei mäleta!!!"
(Karin hoiab kahe käega peast kinni ja ahastab)

Niisiis, ma olen nüüd kolm hommikut TÜ raamatukogus õhtusse saatnud. Ma olen läbi närinud 18. ja 19. sajandi Eestis, esimese venestamise, ärkamisaja, esimese iseseisvuse, nõukogude ja saksamaa okupatsioonid, teise venestamise, taasiseseisvumise, maailma 20. sajandi algusel ja Esimese maailmasõja. Homme on viimane päev ja mul on veel õppida Teine maailmasõda, külm sõda, kriisi kolded, kriisid, sotsialismileeri lagunemine ja ma ei tea, mis kõik veel. Lisaks pean meelde tuletama kõik selle, mida kolm päeva juba õppinud olen!?!

Issand, muuda mind targaks - ja tee seda KOHE!!!

Head ööd, teie, kes te ajaloost mitte muhvigi ei mõika. Mul pole teist kasu.
Ja need, kes mõikavad - Te olete mu iidolid!!
Enjoy it while it lasts! :D 21:50 0 comments

esmaspäev, mai 19, 2003  

Läbi Su lahtise akna sel öösel
Kardinast läbi ja lõhnadest läbi
Olgugi vaibad ja olgugi mööbel
Tulen ja tunnen, et mul pole häbi

Öösärk on põrandal pahemat pidi
Magad ja oled nii jumala moodi
Ka see on hommikukaste või higi
Samblane mätas või on ainult voodi.

Uitan kui öö Sinu magaval nahal
Keedan su juustest nüüd uneteed
Huultele tõstan ja rüübata tahan
Kuid mind ju ei ole, ma magan veel.

Jaan Tätte

23:52 0 comments

pühapäev, mai 18, 2003  

See on nii naljakas. Mu heal armsal on suur mure. Ma kuulan ta ära ja avaldan arvamust, mida ta mult ju ootab?! Ja siis otsustab ta midagi sellist, mida mina pole elu sees soovitanud, laseb kähku jalga ning enne lahkumist jõuab veel vaid hõigata: "Aitähh, et ära kuulasid!" Palun-palun. Mis mul muud üle jääb. Olen ikka sõber edasi:) Selleks ju sõbrad on? Nii nad vähemalt räägivad. Mul pole õrna aimugi, MIKS sõbrad on. Nad lihtsalt on. Sama lihtsalt nagu sidrun tee sees ja hommikune musi armsama laubale. Sest see on nii loomulik, nii tervislik ja nauditav. Mis muud?

Ma läksin vaatama Marko Matveret, aga avastasin enda jaoks Jaan Tätte. Ja ta rääkis oma pojast, keda ta kahtlustab armumises. Ja selles ballaadist, mis just sellele samale õnneuimas pojale pühendatud on. Ja ta lihtsalt on. Sama lihtsalt nagu sõbrad. Ta on sõpradest kirjutanud 1, 2, 3, 4 lugu. Ja ta kandis need kõik ette. Mehed kuulasid üksteist. Nad KUULASID üksteist. Ma olen nii väsinud kuulmast müra enda ümber - ma tahan kuulata kedagi. Kedagi, kes teaks, mida ta räägib. Keegi kes ei tuleks ega teeks mu voogavat elu sogaseks. Keegi, kelle mõtted poleks riimis. Miks on nii, et romantiline laval, aga tüüne kodus?

Püha Augustinus ütles: Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe! See on nii epateeriliselt inimlik, et tekitab lausa piinlikkust. Mul on tunne, et terve eeloleva nädala pean ma võitlema ja alla andma oma süümepiinadele. Ma tean, et need õpikud seal hunnikus ei kogu tolmu ja et pastakas ei saa tühjaks, kui teda ei kasutata.. Ent siiski leian ma ettekäändeid, et mitte lasta ajalool endale elamist õpetada.
Issand, muuda mind targaks, kui mitte kohe!



23:11 0 comments

reede, mai 16, 2003  

Mitte, et K.C. mulle sümpatiseeriks:P 12:04 0 comments

 

See ei ole normaalne, kui mingi kolmanda klassi tibin mu telefoni keset emadepäevakontserti ära varastab. Kui julged teha, siis pead julgema ka tunnistada! Ma loodan, et tal läheb halvasti. Tavaliselt ei ole ma õel, aga ma olen siiralt ja üdini vihane ja mul pole mitte põrmugi kahju sellest armetust jõmpsikast. Lapsed on lahedad, aga mitte siis, kui nad oma süüdimatuse taha peituda püüavad. Loll laps. Aga vähemalt oli politsei kompetentne ja uurija Kevin Costneri koopia:)

Ma olen kuus ööd järjest saanud uinuda ja ärgata mitte-üksi. Mulle meeldib see...




12:03 0 comments

esmaspäev, mai 12, 2003  

Jah, inka eksam oli raske ja ma ise hajevil ja tähelepanematu. Mu meeled on laiali. Ja päike annab endast mu õrnal nahal tunda ja teeb olemise ilusaks. Inimesed on elevil. Tennis Marikaga oli ääretult hea. Ülelinnaliste tarkurite auhindamiselt saadud raamat tõotab head lugemist pikkadeks öödeks. Teki all on armas olla. Kooli on minimaalselt. Muusika mu sees läheb järjest nauditavamaks. Samuti nagu inimesed mu ümber. Mu maailm on roosa ja mina helepruun.

Kanna mind veel kord kätel.. 21:35 0 comments

pühapäev, mai 11, 2003  

Mannile: oli jah raske 12:52 0 comments

reede, mai 09, 2003  

Niisiis, homme on Maarjal inglise keele kirjalik eksam. Neiu ise istub praegu oma täispuidust kirjutuslaua taga, sorteerib pabereid, õpib õige pisut, aga enamuse ajast vahib kutsikapilgul aknast välja ja unistab. Ma tean, käisin teda vaatamas. Et siis, kes "mina" olen. Well, "mina" olen Maarja alias. See võõras tüdruk, kellest ta ükskord rääkis. Maarja soov istuda arvuti ette ja seal unustamiseni klõbistada oli nii suur, et otsustasin seda tema asemel teha. Siin ma nüüd olen. Kui ma ei eksi, siis hakkab Ma juba sutsu närviliseks muutuma. Ta teab küll, et inglise keel on tal juba geenides, aga sellegipoolest - mis siis, kui homme ei ole tema päev? Eriti nirud lood on selle kuulamise osaga. Mis siis, kui ta ei saa ühestki sõnast aru, mida nad seal shoti dialektis räägivad ega mõista, mida instruktsioonid temalt nõuavad? Muu on Ma enda teha ja kedagi teist selle ebaõnnestumises süüdistada ei saa, nii et sellega on asi enamvähem OK. Aga jah. Ma olen enam kui kindel, et just selsamal hetkel istub nejju käsi põsakil, vahib tumerohelist muru aias ja unistab igavesest õndsusest..Mis seal ikka. Let the show begin!
21:38 0 comments

neljapäev, mai 08, 2003  

Rubeniga on hea öösiti vestelda. Teemad varieeruvad seinast seina ja see on põnev. Mõnikord ei mõista me kumbki teda...:) Mõnikord läheb liiga ladusalt, et olla tõsi. Mõnikord ma vihastan. Mõnikord mitte. Mõnikord suudab ta mind üllata. Seda juhtub päris mõnikord ja see meeldib mulle. Igatahes. "Mõnikord" on sõna, mille patenteeris hiljuti selline segane tegelane nagu Lill Lääne. Edu talle. Ta on mõnikord lahe. Mõnikord ma vihastan ta peale. Mõnikord ma armastan kõiki oma kalleid. Mõnikord ma ei taha neid tunda. Näiteks siis, kui nad mind alt veavad; kui nad ei ole sellised, nagu ma tahaks, et nad oleks. See tõestab, et ma ikka olen inimene. Täitsa tavaline inimene. Kõige tavalisem inimene. Lausa ebatavaliselt tavaline. See intrigeerib mind. See on hea. Intrigandid mulle ei meeldi, aga kui elu intrigeerib, siis on see erutav. See erutab mu närvide tööd ja ma tunnen seda füüsiliselt. Viimased päevad on elu mind üsna palju sakutanud. See on intrigeeriv ning seda tõestab tuim-magus valu alakõhus iga kord, kui möödunule mõtlen. Hea, et eksamid tulemas on. Siis saan ma vähemalt oma erutusest tuleneva energia suunata ajaloosse. Bioloogiasse ka mingil määral, aga vähem. Bioloogia ei intrigeeri, ajalugu aga küll..

Mulle meeldib vihm, kui ise olen toas
Mulle meeldib valu, kui seda tundma ei pea
Mulle meeldib kohvitass, millest öösel teed saan juua
Mulle meeldib armastus, mille iseendale saan luua

Üleminekuperiood?
Kas ma saan inimeseks?
Mis siis, kui ma seda ei taha?
Ma tahan saada naiseks.
Inimene olla on igav.
Naine olla on intrigeeriv.

Head ööd, naised!

01:22 0 comments

kolmapäev, mai 07, 2003  

Kujutage ette, milline vaikus meid ümbritseks, kui inimesed räägiksid vaid sellest, mida nad täpselt ja kindlasti teavad.
(Karel Capek) 01:07 0 comments

 

Ruben, Madli, Kati, Maarja, Kadri, Karin, Marika.. võtke 01:04 0 comments

teisipäev, mai 06, 2003  

Paha on. Segadus on.

Tantsu ei ole...

22:52 0 comments

 

ai, valus on.. 15:58 0 comments

esmaspäev, mai 05, 2003  

Ma olen võõras linnas, võõras istumiskohas, võõra läppariga, mu kõrval laual on peaaegu-võõras fotokas, ma joon võõra raha eest ostetud rohelist teed.. Ma arvan, et mul on sees ka võõras tunne. Krt, ma ei teagi. Mis see nüüd siis õieti on?? "Kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht..?" Ebameeldiv see ei ole. Tädid minust üle-ülejärgmises lauas vestlevad mingitest jamadest seoses arestimajade ja kliendimõrvaritega (!?!?)... Ohh seda suurlinna elu. Kui ma hommikul Kalle Blomkvisti lugesin, olin omadega ühes armetult väikeses Rootsimaa linnakeses, mis oli muutumatuna seisnud 14. sajandist alates. See oli intrigeeriv. Ma ei kahtle, et selles linnakeses oleks seitse ja pool korda ennastületavam elada kui mingis nirus Tallinnas..?! Ja samas olla kuriteonäljas meisterdetektiiv.. Kõva!
Aga mingil kummalisel moel on pealinn mulle isegi imponeerima hakanud. Mis viga, tüdruk - kevad südames?

Ei saa enam kirjutada...mõtted vajavad mõtlemist ja võõras teekann tühjendamist! 15:30 0 comments

laupäev, mai 03, 2003  

Mul on tunne, nagu ma ei tohiks siia kirjutada. Sest see, mida ma tahaks kirjutada, see on isegi minu jaoks liiga isiklik. Aga see, millest ma saaks kirjutada, seda teavad nii kui nii (mitte nagunii) kõik...
Mul oli eile mõnus reedeõhtu. Selle eest jään tänuvõlgu Madlile ja Rubenile. Nemad jäid see-eest mulle aga raha võlgu, aga see on andestatav, sest erinevalt minust, on nad üsnagi boheemid. See on igati lahe, aga see pole mina. Kui mu õde vaadata, siis on ta nagu noor vanainimene. Tema veetlevuses pole siiani vist veel keegi kahelnud, kuid tema stiil on nagu ühele õigele anglofiilile kohane - konservatiivne ja väljapeetud. Ja eks see mõnes mõttes peegeldub minus ka. 18 aasta jooksul pole ma suutnud välja mõelda, kas see on hea või halb. Mu vend elab maal. Tema ideaal on seal, kus ta elab. Minu õde on üdini suurlinnainimene, seltskondlik ja teab, mida on vaja selleks, et läbi lüüa. Ta ei oleks tema, kui puuduksid need "ilusad ja edukad" sõbrad. Tihtilugu ajab see mind marru, sest meie vaated ja seisukohad on nii erinevad. Ja nüüd olen mina - väljakujunemisjärgus noor naine sunnitud otsustama, kes ma õieti olen. Mu kõige armsamad jagunevad kaheks - need, kes arvustavad, kuid siiski elavad iseendale ning need, kes elavad just iseendale, ega ei arvusta teisi. Mu vend on oma tolerantsuses ja pohhuismis kuldmedali vääriline, samas, kui mu õde peab "õigetest" tuttavatest vaat et rohkem lugu kui hommikusest kohvist. Ma ei heida kellelegi midagi ette. Kõik on minu silmis võrdsemast võrdsemad, aga ma ise olen õnnetul kombel jäänud kõikuma selle teravalt tajutava piiri peale. Mis teha, mis teha (kui mehel on keha... )
Ja Rubeniga rääkides ei saa üle ega ümber tantsust. Antud juhul siis tantsu ja kooli/tantsu ja töö suhtest. Ohh meid küll.

Head ööd kõik sääsed ja kärbsed, keda ma armastan..



23:02 0 comments

 

Saadan sulle
10 kasteheina,
20 karikakart,
30 kannikest,
40 näälikest,
50 väriheina,
60 kullerkuppu,
70 sookaia,
80 karukolda,
90 ülast
ja
100 sinilille,
kõnelemata korvitäiest kassikäppadest
ja rääkimata rohketest rukkililledest,
et sa teaksid,
et ma kindlalt tulen.
Kastehein on mu edasiastumise vastu.
Karikakar kardab mu kärsitust.
Kannike ei kannata mu kannatamatust.
Näälike häälitseb ängistatult.
Värihein päris väriseb ärritusest.
Kullerkupp kummardab kulmud mullani.
Sookail soovitab soojalt loobuda.
Karukold kahtleb mu aru pärast.
Ülane on üllatunud mu ülbusest.
Sinilill peidab oma sinisilmad.
Kassikäpp kahetseb mu kangekaelsust.
Rukkilill on rusutud mu uskumatust rumalusest.
(Artur Alliksaar)
11:47 0 comments

neljapäev, mai 01, 2003  

Kassidele pole vaja
autot, ega uhket maja
Üks pehme padi,
mille najal
unel lasta kasta end.
Ta sinised silmad
läbi musta värvi näo
mind vaadata enam ei saagi
Ta sinised silmad
läbi musta värvi näo
vaid unes näevad hiirepoegi
Andke kätt, mis oleks soe
Ja vaikselt kõhu alla poeks
Vaadake mind, sellal, kui ma
und näen unedemaal..
Ma olen kass, mida teile?


14:07 0 comments