See on nii naljakas. Mu heal armsal on suur mure. Ma kuulan ta ära ja avaldan arvamust, mida ta mult ju ootab?! Ja siis otsustab ta midagi sellist, mida mina pole elu sees soovitanud, laseb kähku jalga ning enne lahkumist jõuab veel vaid hõigata: "Aitähh, et ära kuulasid!" Palun-palun. Mis mul muud üle jääb. Olen ikka sõber edasi:) Selleks ju sõbrad on? Nii nad vähemalt räägivad. Mul pole õrna aimugi, MIKS sõbrad on. Nad lihtsalt on. Sama lihtsalt nagu sidrun tee sees ja hommikune musi armsama laubale. Sest see on nii loomulik, nii tervislik ja nauditav. Mis muud?
Ma läksin vaatama Marko Matveret, aga avastasin enda jaoks Jaan Tätte. Ja ta rääkis oma pojast, keda ta kahtlustab armumises. Ja selles ballaadist, mis just sellele samale õnneuimas pojale pühendatud on. Ja ta lihtsalt on. Sama lihtsalt nagu sõbrad. Ta on sõpradest kirjutanud 1, 2, 3, 4 lugu. Ja ta kandis need kõik ette. Mehed kuulasid üksteist. Nad KUULASID üksteist. Ma olen nii väsinud kuulmast müra enda ümber - ma tahan kuulata kedagi. Kedagi, kes teaks, mida ta räägib. Keegi kes ei tuleks ega teeks mu voogavat elu sogaseks. Keegi, kelle mõtted poleks riimis. Miks on nii, et romantiline laval, aga tüüne kodus?
Püha Augustinus ütles: Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe! See on nii epateeriliselt inimlik, et tekitab lausa piinlikkust. Mul on tunne, et terve eeloleva nädala pean ma võitlema ja alla andma oma süümepiinadele. Ma tean, et need õpikud seal hunnikus ei kogu tolmu ja et pastakas ei saa tühjaks, kui teda ei kasutata.. Ent siiski leian ma ettekäändeid, et mitte lasta ajalool endale elamist õpetada.
Issand, muuda mind targaks, kui mitte kohe!
23:11 0 comments
