Ma ei saa aru - nii palju on juhtunud, aga tundub, nagu polekski midagi erilist olnud..
Eksamid on läbi jah... sees on tühi tunne, imelik on olla. Kas ma siis ei peaks hõiskama ja pidutsema? Vahel ma hõiskan - aga mitte selle pärast. Hõiskan teki all, iseenda pärast. Uni on suur, aga magada ei saa. Kõht ammu juba laulab, aga söök pole see, mida igatseda. Aga ma sain omale ühe asja, mida igatsesin - Raamatu. Ja ma sain päikese. Ja ma sain edevuse laada munakivitänavatel. Ma sain ilusaid tüdrukuid. Ma sain enesedistsipliini. Ma sain unist naeru ju kõdi põlveõnnaldes. Ja seda kõike ühe niru päeva jooksul Tallinnas. Pealinnas.
Ja mul on JÄLLE see tunne, et mõtted on, aga sõnad jooksevad eest.. Võtan siis võõrad, ent ei tee neid omaks...
Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, mida võib tuua minut uus.
Ma ei tea, homme maale või vette
võib meid viia juhuslik tuul.
Ma ei tea, mis võib olla käänu taga.
Ma ei tea, mis on seal, kus pole meid.
Ma ei tea, kes meist täna öösel magab,
kui on ootamas tuhandeid teid.
Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on praegu hetk.
Kui on kuiv, siis tolm tõuseb õhku
ja kui on märg, siis pritsib vett.
Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on täna su juus.
Ja ma tean, et hingame õhku,
kus iga hetk me jaoks on uus.
Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, kuhu poole olen teel.
Ma ei tea, kas me seda hilist retke
ka homme jääme mäletama veel. 23:57 0 comments
