Rubeniga on hea öösiti vestelda. Teemad varieeruvad seinast seina ja see on põnev. Mõnikord ei mõista me kumbki teda...:) Mõnikord läheb liiga ladusalt, et olla tõsi. Mõnikord ma vihastan. Mõnikord mitte. Mõnikord suudab ta mind üllata. Seda juhtub päris mõnikord ja see meeldib mulle. Igatahes. "Mõnikord" on sõna, mille patenteeris hiljuti selline segane tegelane nagu Lill Lääne. Edu talle. Ta on mõnikord lahe. Mõnikord ma vihastan ta peale. Mõnikord ma armastan kõiki oma kalleid. Mõnikord ma ei taha neid tunda. Näiteks siis, kui nad mind alt veavad; kui nad ei ole sellised, nagu ma tahaks, et nad oleks. See tõestab, et ma ikka olen inimene. Täitsa tavaline inimene. Kõige tavalisem inimene. Lausa ebatavaliselt tavaline. See intrigeerib mind. See on hea. Intrigandid mulle ei meeldi, aga kui elu intrigeerib, siis on see erutav. See erutab mu närvide tööd ja ma tunnen seda füüsiliselt. Viimased päevad on elu mind üsna palju sakutanud. See on intrigeeriv ning seda tõestab tuim-magus valu alakõhus iga kord, kui möödunule mõtlen. Hea, et eksamid tulemas on. Siis saan ma vähemalt oma erutusest tuleneva energia suunata ajaloosse. Bioloogiasse ka mingil määral, aga vähem. Bioloogia ei intrigeeri, ajalugu aga küll..
Mulle meeldib vihm, kui ise olen toas
Mulle meeldib valu, kui seda tundma ei pea
Mulle meeldib kohvitass, millest öösel teed saan juua
Mulle meeldib armastus, mille iseendale saan luua
Üleminekuperiood?
Kas ma saan inimeseks?
Mis siis, kui ma seda ei taha?
Ma tahan saada naiseks.
Inimene olla on igav.
Naine olla on intrigeeriv.
Head ööd, naised!
01:22 0 comments
