Ma olen võõras linnas, võõras istumiskohas, võõra läppariga, mu kõrval laual on peaaegu-võõras fotokas, ma joon võõra raha eest ostetud rohelist teed.. Ma arvan, et mul on sees ka võõras tunne. Krt, ma ei teagi. Mis see nüüd siis õieti on?? "Kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht..?" Ebameeldiv see ei ole. Tädid minust üle-ülejärgmises lauas vestlevad mingitest jamadest seoses arestimajade ja kliendimõrvaritega (!?!?)... Ohh seda suurlinna elu. Kui ma hommikul Kalle Blomkvisti lugesin, olin omadega ühes armetult väikeses Rootsimaa linnakeses, mis oli muutumatuna seisnud 14. sajandist alates. See oli intrigeeriv. Ma ei kahtle, et selles linnakeses oleks seitse ja pool korda ennastületavam elada kui mingis nirus Tallinnas..?! Ja samas olla kuriteonäljas meisterdetektiiv.. Kõva!
Aga mingil kummalisel moel on pealinn mulle isegi imponeerima hakanud. Mis viga, tüdruk - kevad südames?
Ei saa enam kirjutada...mõtted vajavad mõtlemist ja võõras teekann tühjendamist! 15:30 0 comments
