Niisiis, homme on Maarjal inglise keele kirjalik eksam. Neiu ise istub praegu oma täispuidust kirjutuslaua taga, sorteerib pabereid, õpib õige pisut, aga enamuse ajast vahib kutsikapilgul aknast välja ja unistab. Ma tean, käisin teda vaatamas. Et siis, kes "mina" olen. Well, "mina" olen Maarja alias. See võõras tüdruk, kellest ta ükskord rääkis. Maarja soov istuda arvuti ette ja seal unustamiseni klõbistada oli nii suur, et otsustasin seda tema asemel teha. Siin ma nüüd olen. Kui ma ei eksi, siis hakkab Ma juba sutsu närviliseks muutuma. Ta teab küll, et inglise keel on tal juba geenides, aga sellegipoolest - mis siis, kui homme ei ole tema päev? Eriti nirud lood on selle kuulamise osaga. Mis siis, kui ta ei saa ühestki sõnast aru, mida nad seal shoti dialektis räägivad ega mõista, mida instruktsioonid temalt nõuavad? Muu on Ma enda teha ja kedagi teist selle ebaõnnestumises süüdistada ei saa, nii et sellega on asi enamvähem OK. Aga jah. Ma olen enam kui kindel, et just selsamal hetkel istub nejju käsi põsakil, vahib tumerohelist muru aias ja unistab igavesest õndsusest..Mis seal ikka. Let the show begin!
21:38 0 comments
