Mul on tunne, nagu ma ei tohiks siia kirjutada. Sest see, mida ma tahaks kirjutada, see on isegi minu jaoks liiga isiklik. Aga see, millest ma saaks kirjutada, seda teavad nii kui nii (mitte nagunii) kõik...
Mul oli eile mõnus reedeõhtu. Selle eest jään tänuvõlgu Madlile ja Rubenile. Nemad jäid see-eest mulle aga raha võlgu, aga see on andestatav, sest erinevalt minust, on nad üsnagi boheemid. See on igati lahe, aga see pole mina. Kui mu õde vaadata, siis on ta nagu noor vanainimene. Tema veetlevuses pole siiani vist veel keegi kahelnud, kuid tema stiil on nagu ühele õigele anglofiilile kohane - konservatiivne ja väljapeetud. Ja eks see mõnes mõttes peegeldub minus ka. 18 aasta jooksul pole ma suutnud välja mõelda, kas see on hea või halb. Mu vend elab maal. Tema ideaal on seal, kus ta elab. Minu õde on üdini suurlinnainimene, seltskondlik ja teab, mida on vaja selleks, et läbi lüüa. Ta ei oleks tema, kui puuduksid need "ilusad ja edukad" sõbrad. Tihtilugu ajab see mind marru, sest meie vaated ja seisukohad on nii erinevad. Ja nüüd olen mina - väljakujunemisjärgus noor naine sunnitud otsustama, kes ma õieti olen. Mu kõige armsamad jagunevad kaheks - need, kes arvustavad, kuid siiski elavad iseendale ning need, kes elavad just iseendale, ega ei arvusta teisi. Mu vend on oma tolerantsuses ja pohhuismis kuldmedali vääriline, samas, kui mu õde peab "õigetest" tuttavatest vaat et rohkem lugu kui hommikusest kohvist. Ma ei heida kellelegi midagi ette. Kõik on minu silmis võrdsemast võrdsemad, aga ma ise olen õnnetul kombel jäänud kõikuma selle teravalt tajutava piiri peale. Mis teha, mis teha (kui mehel on keha... )
Ja Rubeniga rääkides ei saa üle ega ümber tantsust. Antud juhul siis tantsu ja kooli/tantsu ja töö suhtest. Ohh meid küll.
Head ööd kõik sääsed ja kärbsed, keda ma armastan..
23:02 0 comments
