"Elu on valikute kunst" - see oli mõni aeg tagasi K. MSNis nimeks, kui ta pärast kõrghariduse omandamist peaaegu kolm kuud tööd otsis. Olime temaga mõnda aega koos samas seisus. Ka mina otsisin ju suvel tööd. Mäletad? See on tegelikult päris huvitav kogemus. Ühtaegu põnev nagu vaataks filmi, mille lõppu tahaks juba ette teada. Teisalt on tegemist ju minu elu ja minu tulevikuga!
Minul toimus koha leidmine kuidagi sujuvalt. Kuna olin mõned nädalad varem raamatupoes sirvinud oma 2008. aasta Hiina horoskoopi, mis lubas suuri tööalaseid kordaminekuid, siis ei jäänud mul muud üle, kui lähtuda kogu ettevõtmisel põhimõttest "ükskõik, mis valiku ma teen, see ongi see õige":) Meenutab natuke SILVA-meetodit, eksole?
Lisaks garneerisid minu valikut juhuslikud kokkulangevused, mida ma elus kõige rohkem armastan. See on justkui kõndimine mööda heinapõldu, kus iga sammu alla jäävad heinakõrred praksudes murduvad ja maani kaarduvad, et mulle teed teha. Samamoodi "teevad teed" ka juhused - bakatöö kaitsmisel rääkisin nii juhendaja kui ka retsensendiga oma tulevikuplaanidest, kes andsid kontakti, kes omakorda andis kontakti. Juhtumisi oli siin majas keegi läinud dekreeti, kelle asendajale oli vaja nüüd asendajat. Ja seda just samal ajal, kui mul oli vaja tööd. Kas ei pane siis mõtlema? Ja siiani kummitab ema öeldud lause: "Mida suuremalt sa oma elu elad, seda suuremad on need juhused, mis sinu elus määravaks saavad".
K-l nii libedalt ei läinud. Aga ta ei jätnud jonni. Puhkas pikalt, luges raamatuid, õppis palju juurde, mõtles elu üle järele ja samal ajal otsis kangekaelselt oma unistuste töökohta. Hea, kui majanduslik olukord seda lubab. Lausa ideaalne võimalus elu ja oma meelekindluse proovilepanekuks.
Minu jaoks oli tegemist justkui põneva järjejutuga, mis lõpuks päädis küsimusega - kumma pakkumise ta võtab? K. oli saanud kaks võrdselt head pakkumist, mille plussid ja miinused teineteist oluliselt üles ei kaalunud. Nagu paljude muude asjade puhul elus, rakendas ka tema oma "kõhutunnet" - seda teadmist, et "ükskõik, mis valiku ma teen, see on minu jaoks õige". Tänaseks on valik tehtud ja homme esimene tööpäev.
Minul on kohe algamas esimese trimestri viimane kuu:) Olen jõudnud sellesse kohta, kus saan juba eristada nüüdset olukorda "päris algusega" ning neil vahet teha. Ma vist olen ka varem maininud, et need "päris algused" uuel kohal on parajalt ebameeldivad. Siis, kui sa veel kedagi ei tunne; ei tea, kelle poole mingis küsimuses pöörduda; kui tööülesanded tunduvad abstraktsed ega "meiki mingit sensi" ning üleüldse on kõik su peas üks pudrujakapsad. Praegu tunnen end kindlamalt. Inimesed hakkavad ka minu jaoks end tasapisi avama, töö sujub efektiivsemalt ning minu roll organisatsioonis on mu enda jaoks selgem. Sealjuures ka see, mida minult oodatakse. Kõik see annab enesekindlust juurde, et ka oma igapäevases töös teha suurt kunsti ehk õigeid valikuid.
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Küsimus laiale ringile: millal sa viimati linde toitsid? Neid kraaksuvaid ja piiksuvaid, kellest enamus on jalga lasknud? Need jäärapäised sulelised, kes jääda olid otsustanud, said minu suureks sõbraks kohe, kui esimese saiatüki neile varbade ette pudistasin. Ma veits tundsin ennast imelikuna, justkui see linnutädi sealt "Üksinda kodus" teisest filmist. Aga, kuna mul juhtus olema üks saiake üle, siis tundus igati mõistlik see ära viskamise asemel lindudele anda. Täiesti uskumatu, et linnud, keda tavaliselt ainult eemalt kuuled või näed, tulid mu jalge ette ja kohe päris mitmekesi. Ja see suur vares, kes kraaksus küll teistest kõvemini, kuid kogu mängu siiski eemalt jälgis... Selline veider tunne, justkui kontakt või suhe.. Küllap ma romantiseerin jälle üle:)
Ma tunnen lõhnasid. Mitte enda ümber, vaid enda sees. Nagu Leemet Kivirähu "Ussisõnades", kes tundis oma ninas laibahaisu iga kord, kui midagi oli valesti. Mina tunnen oma ninas kringlihaisu või õigemini kringilõhna. Täna on mul ninas piparkoogilõhn. Kohe päris piparkoogilõhn noh. Seda ei ole mul varem juhtunud, et nii selgelt midagi olematut tajun. See on vahva. Kahju, et teised minu lõhnu ei tunne..
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Kadrile, mõned postid tagasi:
ma ei heida sulle midagi ette. Olen vahepeal kõvasti mõelnud ja tundub, et hakkan sind mõistma. Vähemalt olen poolel teel sinna. Eks elu õpetab mindki. Kõik on hästi. 10:26 0 comments
Mul on mõnikord tunne, eriti siin Pärnus olles, et kuskil mujal elab mingi muu maailm, millest mina jään ilma. Eriti on seda tunda siis, kui kallim on ära, töö- või hobiasjus, ja mina täiesti mõistliku inimesena ei roni temaga sinna kaasa. See aeg on hea kulutada endale, tegemaks neid asju, mille jaoks nädala sees ei aega ega mahti leia. Ja siis mingil hetkel hakkab endast kahju. Eriti kahju on, et ma ei läinud venna sünnipäevale. Natuke kahju on, et ma ei saa olla sõprade juures nende uues korteris. Ja kahju on ka sellest, et pean üksinda uinuma ja ärkama. See ei ole ju nädalale hea algus..
Pooleldi vaadatud Saturday Night Fever tekitas hirmsa isu diskole minna:) Justnimelt sellele vanakooli diskole, kus mängitakse häid oldies'id ja kus saab ennastunustavalt lihtsalt saba keerutada ja tantsida.
Üle pika aja sain ka ise endale trenni teha. See on ikka jube raske, kui ei ole kõrval teisi inimesi, kes motiveeriksid rohkem pingutama, et mitte neile alla jääda. Lisaks avastasin õudusega, et muusikale tantsu peale tegemine on omaette teadus ja minu rispekt nende noorte vastu, kes mulle siiani vaid mõne tunniga on tohutud tantsud ette valmistanud ja selgeks teinud tõusis mitme pügala võrra. See on hämmastav, kui suurt tööd peab treener tegema enne, et üldse kamba tantsuhimuliste ette astuda. Nüüd vaatasin natuke teise pilguga ka kurikuulsat Tantsud Tähtedega saadet. See on ka veel üks asi, mis proovimata on..
Töö ootab. Naiss. 11:24 0 comments
Pärnu saab järjest armsamaks. Peaaegu igal hommikul kell pool üheksa läheb üks natuke vanaaegne kalalaev põka-põka-põka mere poole. Just siis, kui mina sadamast mööda lähen. Kalamees, kes muidu iga ilmaga silla otsas hommikuti õngitses, on kadunud. Pealtnäha on linn vaikne, aga kui lugeda lehest linnas toimuva kohta, siis on näha, et päris talveunes veel ei olda. Mulle millegipärast on viimasel ajal tohutult hakanud sümpatiseerima väikesed kohad, külad, alevid... Küllap ma romantiseerin kogu olustikku üle, aga kujutan end ette elamas veel väiksemas paigas kui seda on Pärnu. Reisimine küll tekitab aeg-ajalt alaväärsuskompleksi, aga siia, koju, tagasi saabudes, probleem kaob. Isegi Tartu tundub natuke liiga suur..
Nädalavahetus tundub tulevat vaikne, isekeskis iseendaga. Panin nädalavahetusel tunnikeseks ühe saali kinni, et trenni teha. Sealt samast laenatud tantsufilm ootab kannatlikult öökapil minu tähelepanu, mõned saated, mis nädalavahetusel vaatamata jäid samuti.. Kui kõik plaanidekohaselt läheb, siis täna kohtun esimest korda Kallima teise vanaemaga:)
Nii, töö juures hakkab elu tekkima. Ehkki ma kohvi reeglina ei joo, lähen ja seltsin veidi kõrvaltoainimestega. Ilusat hommikut! 09:45 0 comments
Külm on. Maa on hommikul härmas ja tööl olles on pidevalt tibutagi seljas. Aga, kes vähegi mind tunneb, teab minu sooja-armastust hästi. Teine kord tuleb lihtsalt rohkem riideid selga panna.
Reedel käisin rattaga Pärnut avastamas. Praegu on mul siin elades hea aeg - kui ilm vähegi lubab, siis on linnas jalutamine puhas rõõm, kuna nii palju on kohti, mida ei ole veel näinud. Rattaga on kogu protsess veelgi nauditavam, kuna sama ajaga on võimalik nautida suuremat osa linnast:) Sel korral õnnestus ära eksida, aga see oli selline "meeldiv" peataolek. Ma ei teadnud täpselt, kus ma olen, aga suund oli kogu aeg õige. Pärast vanalinna ja öist jõeäärt leidsin end Pärnu haigla juurest, mis ühtlasi oli ka väga väga linna servas. Natuke kõhedaks tegi, kui kottpimedas autod 70-alal mööda kimasid, kuid ratta ees ja taga olevad plinkivad tulukesed tegid oma tööd hästi. Pärnu on väga armas linn, et te teaksite.
Tahan koju, teki alla. Nii-nii väga tahan. 09:53 0 comments
Hommikud on armsad. Eriti siis, kui astun uksest välja ja mind tervitab jahe, kergelt niiske ja ääretult värske mereõhk. Läbi sahisevate lehtede, üle kergelt praksuva silla, läbi jahtsadama tööle jalutades passib hinges kustumatu soov keerata ots ringi, minna tagasi koju, visata saapad jalast ja pugeda teki alla, kallimaga või ilma. Panna Terevisoon taustaks mängima, keerata tekk endale ümber ja vaadata unenägusid edasi sealt, kust nad pooleli jäid. Ja see on minu igahommikune rutiin. See unistamine loomulikult. Sest tegelikult lähen ma kontorisse ja jätkan juba tavapäraseks saanud harjumismängu.
On kahte sorti inimesi - need, kes oskavad ja need, kes ei oska. Need, kes ei oska, lähevad lahku ja ütlevad, et elu läks nii ja et aastad teevad oma töö. Need, kes oskavad, tähistavad oma kolmekümndendat pulma-aastapäeva ja ärkavad hommikuti teineteise kõrval. Ma tahaks olla see teine. 10:02 1 comments
Ma olen sõnatu, sõna otseses mõttes. Kõik head asjad, mida ma nii kaua ootasin, on järsku otsas. Ma tahaks minna juba oma koju, aga ei viitsi. Ei viitsi asju kokku panna, juukseid kammida ja saapaid jalga panna. See on omamoodi hea tunne, kui saan valida, kas viitsin või ei viitsi. Mõistad?
Kreeka oli superb, mida oligi arvata. Eriti mõnusaks tegid selle need inimesed, kreeklased, tuttavad ja tuttavate tuttavad, nende kodud, motorollerid, restoranid ja ööd. Mitta liiga palju "turismust", aga selgelt liiga palju kreeka salatit, saganakit, retsinat ja oktopussisid, mida ka oligi arvata. Kuna reis sai alguse Sofiast, siis harjumatult palju oli ka lendamist. Lausa nii palju, et see muutus igavaks, tavaliseks. Ilusa punkti pani lendamisele aga torm, mis koos minuga Tallinnasse jõudis ning lennuki kahele poole laperdama ja yles-alla jõnksutama pani. Kui alla kukkuda, siis igal juhul mitte Ylemiste kohal, eksole?
Vanemate pidu nädalake varem oli ka superb. Vähemalt tagasiside on minu ego kõvasti boostinud. Ehkki ma mäletan kogu õhtust vaid algust ja lõppu, tundub, et meie mitmekuune ettevalmistus tasus end igati ära. Taaskord saatis meid edu ja hea juhus kuni lõpuni välja, nagu meie pere inimestele ikka kombeks. Me ei saa sinna ju midagi parata, et oleme sellistena syndinud. Eks?
Ahjaa, eile oli ka tähtis päev. Või õigemini öö. Ööklubis käimine on tähtis syndmus, kui seda juhtub vaid kaks korda aastas. Klubi Tallinn on end tõepoolest asetanud Atlantise ja Illusiooni vahele, rõhudes siiski natuke rohkem sellele esimese poolele. Keset pidu tabas mind aga tohutu igatsus selle "vana" klubi järele - need suitsused ruumid, tsillimisnurgad, kokkusattumised ja syylised flirdid, tantsud, veinid, taksod ja hommikud. Hetkeks igatsesin ma ylikooli algust, neid inimesi, tundeid ja m6tteid. Uus elu polnud andnud mahti neist puudust tunda, aga eile öösel lõpuks siiski. Oh ei, ma ei taha neid tagasi, aga mälestused on ju magusad. Tore oli.
Aga klubist rohkem paelus mind Tussu oma sydamevaluga. Veinid avanesid iseenesest, aeg liikus hoolimatult edasi ja öö oli ammu linna kohal, aga maailm ei saanud ikka veel parandatud...
Nyyd ma viitsin. 13:07 0 comments
Tartu Ülikooli 375. aasta pidustused annavad endast üha rohkem märku. Juba minu lõpuaktusel mõned kuud tagasi olid juubeli sümboolikaga lipud väljas. Armsa üllatusena kingis Ülikool kõikidele oma töötajatele kaks piletit Carmina Burana kontserdile, mis möödunud nädala neljapäeval sai ära nähtud ja ääretult hea mulje jättis. Lisaks sellele tuli täna hommikul meeldiv teade, et reedel kestab tööpäev vaid kella 12-ni. Mis on hea, sest saan põrutada Tartusse, vanemate peole viimast lihvi andma.Seoses akadeemilisusega on viimasel ajal palju mõtteid tekkinud. Kui ma 3. septembril Pärnu Kolledzhi ava-aktust väisasin, sain ennast mõnevõrra alustavate tudengitega samastada. Nimelt olin ka mina uues kohas, ümbritsetuna uutest nägudest ja ülesannetest. Kogu püüdliku pidulikkuse juures tekkis korraks hirmus suur igatsus selle "päris" ülikooli järele. Näiteks see tunne, mis tekkis lõpuaktusel oma nime oodates. Kahtlemata mängis tol korral suurt rolli ärevus ja rahulolu, aga akadeemilisus ja pidulikkus andsid asjale kõvasti juurde. Siin, kolledzis, võib sellest ainult unistada. Tegemist on ikka Ülikooli "väikese vennaga", kus aktusi peetakse raamatukogus ja "Gaudeamust" lastakse makilindilt...
Pühapäeva pärastlõunases ETV-s räägiti seoses nendesamade pidustustega TÜ filosoofiateaduskonnast, kui kõige vanemast teiste seas. Ja sealt hämmastas mind asjaolu, et päris ülikooli alguses, 17. sajandil, pidi iga tudeng esmalt läbima 6-aastase õppe filosoofiateaduskonnas ning võis alles seejärel spetsialiseeruda filosoofia, õiguse- või meditsiini valdkonnas. Kas sa kujutad ette, et selline asi võiks toimuda ka tänapäeval? Kõrva jäi ka kellegi ütlus, et tol ajal oligi ülikooli eesmärk anda haridust, mitte oskusi. Eelkõige filosoofiateaduskonda silmas pidades. Tänapäeval on asi sootuks vastupidi. Võtkem näiteks kas või selle sama Pärnu Kolledzi, kus saadav haridus ongi rakendusliku iseloomuga. Akadeemilisust kisub minu arvates alla ka uus 3+2 süsteem, mis teeb õppimise "kiireks ja valutuks".
Samas ei saaks tänapäeva elutempo ja võimaluste juures nõuda 4 sajandi taguseid tingimusi. Olusid arvestades on akadeemilisust ehk isegi väga hästi säilitatud. Nii et igas halvas ka miskit head, eksole?
Pealegi, mis siis, et "Gaudeamus" meil siin makilindilt tuleb. Üks proua õppejõud palus endale aktuse ajal sõnade lehte, kuna "mul pole viimane salm peas". Ja mitut sõna "Gaudeamusest" tead sina?
Palju õnne kool ja tööandja!
PS! Suuuuuuuuuuuured kallid ka emmele ja issile, kes tähistavad täna oma 30. pulma-aastapäeva.
13:58
0 comments
