Ma ütlen kohe alguses ära, et minuga on kõik korras - ma ei ole depressioonis ega kassita üldse. Aga kuna minu nädalavahetus oli äärmiselt vaikne, siis sellest ka tänane meeleolu.
Mul on mõnikord tunne, eriti siin Pärnus olles, et kuskil mujal elab mingi muu maailm, millest mina jään ilma. Eriti on seda tunda siis, kui kallim on ära, töö- või hobiasjus, ja mina täiesti mõistliku inimesena ei roni temaga sinna kaasa. See aeg on hea kulutada endale, tegemaks neid asju, mille jaoks nädala sees ei aega ega mahti leia. Ja siis mingil hetkel hakkab endast kahju. Eriti kahju on, et ma ei läinud venna sünnipäevale. Natuke kahju on, et ma ei saa olla sõprade juures nende uues korteris. Ja kahju on ka sellest, et pean üksinda uinuma ja ärkama. See ei ole ju nädalale hea algus..
Pooleldi vaadatud Saturday Night Fever tekitas hirmsa isu diskole minna:) Justnimelt sellele vanakooli diskole, kus mängitakse häid oldies'id ja kus saab ennastunustavalt lihtsalt saba keerutada ja tantsida.
Üle pika aja sain ka ise endale trenni teha. See on ikka jube raske, kui ei ole kõrval teisi inimesi, kes motiveeriksid rohkem pingutama, et mitte neile alla jääda. Lisaks avastasin õudusega, et muusikale tantsu peale tegemine on omaette teadus ja minu rispekt nende noorte vastu, kes mulle siiani vaid mõne tunniga on tohutud tantsud ette valmistanud ja selgeks teinud tõusis mitme pügala võrra. See on hämmastav, kui suurt tööd peab treener tegema enne, et üldse kamba tantsuhimuliste ette astuda. Nüüd vaatasin natuke teise pilguga ka kurikuulsat Tantsud Tähtedega saadet. See on ka veel üks asi, mis proovimata on..
Töö ootab. Naiss. 11:24 0 comments
