"Elu on valikute kunst" - see oli mõni aeg tagasi K. MSNis nimeks, kui ta pärast kõrghariduse omandamist peaaegu kolm kuud tööd otsis. Olime temaga mõnda aega koos samas seisus. Ka mina otsisin ju suvel tööd. Mäletad? See on tegelikult päris huvitav kogemus. Ühtaegu põnev nagu vaataks filmi, mille lõppu tahaks juba ette teada. Teisalt on tegemist ju minu elu ja minu tulevikuga!
Minul toimus koha leidmine kuidagi sujuvalt. Kuna olin mõned nädalad varem raamatupoes sirvinud oma 2008. aasta Hiina horoskoopi, mis lubas suuri tööalaseid kordaminekuid, siis ei jäänud mul muud üle, kui lähtuda kogu ettevõtmisel põhimõttest "ükskõik, mis valiku ma teen, see ongi see õige":) Meenutab natuke SILVA-meetodit, eksole?
Lisaks garneerisid minu valikut juhuslikud kokkulangevused, mida ma elus kõige rohkem armastan. See on justkui kõndimine mööda heinapõldu, kus iga sammu alla jäävad heinakõrred praksudes murduvad ja maani kaarduvad, et mulle teed teha. Samamoodi "teevad teed" ka juhused - bakatöö kaitsmisel rääkisin nii juhendaja kui ka retsensendiga oma tulevikuplaanidest, kes andsid kontakti, kes omakorda andis kontakti. Juhtumisi oli siin majas keegi läinud dekreeti, kelle asendajale oli vaja nüüd asendajat. Ja seda just samal ajal, kui mul oli vaja tööd. Kas ei pane siis mõtlema? Ja siiani kummitab ema öeldud lause: "Mida suuremalt sa oma elu elad, seda suuremad on need juhused, mis sinu elus määravaks saavad".
K-l nii libedalt ei läinud. Aga ta ei jätnud jonni. Puhkas pikalt, luges raamatuid, õppis palju juurde, mõtles elu üle järele ja samal ajal otsis kangekaelselt oma unistuste töökohta. Hea, kui majanduslik olukord seda lubab. Lausa ideaalne võimalus elu ja oma meelekindluse proovilepanekuks.
Minu jaoks oli tegemist justkui põneva järjejutuga, mis lõpuks päädis küsimusega - kumma pakkumise ta võtab? K. oli saanud kaks võrdselt head pakkumist, mille plussid ja miinused teineteist oluliselt üles ei kaalunud. Nagu paljude muude asjade puhul elus, rakendas ka tema oma "kõhutunnet" - seda teadmist, et "ükskõik, mis valiku ma teen, see on minu jaoks õige". Tänaseks on valik tehtud ja homme esimene tööpäev.
Minul on kohe algamas esimese trimestri viimane kuu:) Olen jõudnud sellesse kohta, kus saan juba eristada nüüdset olukorda "päris algusega" ning neil vahet teha. Ma vist olen ka varem maininud, et need "päris algused" uuel kohal on parajalt ebameeldivad. Siis, kui sa veel kedagi ei tunne; ei tea, kelle poole mingis küsimuses pöörduda; kui tööülesanded tunduvad abstraktsed ega "meiki mingit sensi" ning üleüldse on kõik su peas üks pudrujakapsad. Praegu tunnen end kindlamalt. Inimesed hakkavad ka minu jaoks end tasapisi avama, töö sujub efektiivsemalt ning minu roll organisatsioonis on mu enda jaoks selgem. Sealjuures ka see, mida minult oodatakse. Kõik see annab enesekindlust juurde, et ka oma igapäevases töös teha suurt kunsti ehk õigeid valikuid.
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Küsimus laiale ringile: millal sa viimati linde toitsid? Neid kraaksuvaid ja piiksuvaid, kellest enamus on jalga lasknud? Need jäärapäised sulelised, kes jääda olid otsustanud, said minu suureks sõbraks kohe, kui esimese saiatüki neile varbade ette pudistasin. Ma veits tundsin ennast imelikuna, justkui see linnutädi sealt "Üksinda kodus" teisest filmist. Aga, kuna mul juhtus olema üks saiake üle, siis tundus igati mõistlik see ära viskamise asemel lindudele anda. Täiesti uskumatu, et linnud, keda tavaliselt ainult eemalt kuuled või näed, tulid mu jalge ette ja kohe päris mitmekesi. Ja see suur vares, kes kraaksus küll teistest kõvemini, kuid kogu mängu siiski eemalt jälgis... Selline veider tunne, justkui kontakt või suhe.. Küllap ma romantiseerin jälle üle:)
Ma tunnen lõhnasid. Mitte enda ümber, vaid enda sees. Nagu Leemet Kivirähu "Ussisõnades", kes tundis oma ninas laibahaisu iga kord, kui midagi oli valesti. Mina tunnen oma ninas kringlihaisu või õigemini kringilõhna. Täna on mul ninas piparkoogilõhn. Kohe päris piparkoogilõhn noh. Seda ei ole mul varem juhtunud, et nii selgelt midagi olematut tajun. See on vahva. Kahju, et teised minu lõhnu ei tunne..
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Kadrile, mõned postid tagasi:
ma ei heida sulle midagi ette. Olen vahepeal kõvasti mõelnud ja tundub, et hakkan sind mõistma. Vähemalt olen poolel teel sinna. Eks elu õpetab mindki. Kõik on hästi. 10:26 0 comments
